Vananemine on nõudlik

Eakate inimeste tegelustund aitab nii võimelda, elust rõõmu tunda kui ka kaaslastega suhelda. Esiplaanil sotsiaaltöötaja Maia Kajak ja kaplan Urmas Oras. Foto: Sille Annuk

Millised on teie korraldused pärast surma? Selles küsimuses võib väljenduda suurem hoolivus, kui küsija ise mõista suudab. «Olen hakanud seda varasemast palju julgemalt pärima,» sõnab Maia Kajak.

Maia Kajak on Tartu hooldekodu sotsiaaltöötaja, kes ütleb, et nende majja tulnud inimesed on tihti tänulikud, kui teavad, et ka nende surmajärgsed asjad on nüüd läbi arutatud. «Nii tajuvad nad, et hooldekodu hoolib neist päriselt,» ütleb Kajak.

Tartu hooldekodu kaplan Urmas Oras lisab, et kuigi see võib tunduda hirmutav, peaks iga inimene vananemise ja surma peale mõtlema. «Kaunilt vananemine on kunst, aga seda saab õppida,» arvab ta.

«Mina olen olnud sportvõimleja. Oskasin noorena saltot teha ja kätel kõndida,» räägib praegu viiekümnene mees. «Ükspäev proovisin, kas saan veel kätel kõndimisega hakkama. Selgus, et jõu poolest isegi saaksin! Aga mu kätel on valus. Ma ei ole enam sama mees ja mul tuleb sellega leppida.»

Hea, kui tüliks pole

Maia Kajak ja Urmas Oras märgivad, et inimese vajadused vananedes muutuvad, kuid need ei kao kuhugi. Ning on üsna ülekohtune pidada eakat inimest hästi hakkama saavaks siis, kui ta paneb end ise riidesse ja käib iseseisvalt tualetis ega ole kellelegi tüliks.

«Hooldustöö peab lähtuma mitte ainult inimese füüsilisest hakkamasaamisest, vaid ka eaka hingelistest ja sotsiaalsetest vajadustest,» rõhutab Kajak.

Oras meenutab üht Tartu hooldekodusse toodud neljakümne viie aastast invaliidistunud meest, kes elas väga läbi seda, et eelmises kohas oli talle öeldud: mis inimene sina enam oled – sa oled sant.

«Inimene on kõikides oma vajadustes tervik ja ühtegi osa sellest ei tohi alla suruda,» rõhutab Maia Kajak ning peab silmas seda, et kui eaka inimese seesmine jõud on kadunud, kui inimene ei suuda ise enam ennast väärtustada, siis on ta hing haige ja lood halvad.

«Tähtsad on ka sotsiaalsed vajadused, mis on tugevalt seotud inimese elulooga,» jätkab Kajak. Ning jutustab loo hooldekodusse toodud endasse tõmbunud naisest, kes ei tahtnud algul osa võtta ühestki tegelus- ega laulutunnist.

«Kui ma aga olin temaga ta minevikust rääkinud ja tema biograafia kokku pannud, sain teada, kui palju on see inimene elus muusikaga tegelenud ja laulupidudel käinud,» jutustab Kajak. «Tänu sellele teadmisele leidsin varsti viisi, kuidas naist toast välja saada ja talle taas rõõmu pakkuda.»

Maia Kajak ütleb, et seda naist võis algul segada trots või võis ta olla muusikaga tegelemisest lihtsalt väsinud ja mitte enam tajuda, et just laulmine on terve pika elu talle jõudu andnud – keegi pidi seda kõike meelde tuletama.

Kajaku sõnul on nad nüüd hooldekodus sisse seadnud korra, et iga uue elaniku eluloofakte küsib ja kirjutab üles just nimelt see inimene, kes hakkab temaga iga päev tegelema. Seda ei tee mitte sotsiaaltöötaja, vaid hooldaja, sest see aitab eakat paremini mõista.

Sotsiaalne pool tähendab ka seda, et inimesele ei piisa vaid iseendast ja kellestki, kes teda toimetuste juures aitab. Kõik inimesed, vanusest sõltumata, vajavad hingelist lähedust ja sõprust.

Urmas Oras räägib, et hooldekodusse sattuvale eakale jäävad oluliseks kõik senised suhted laste, sugulaste ja sõpradega. Need ei tohi katkeda. Aga ette võib tulla näiteks olukordi, kus eaka inimese sugulastest, lastest ja sõpradest ei ole kedagi elus. Niisuguses olukorras inimesed võivad Orase sõnul üritada endalt elugi võtta.

Niisiis vajab inimene ka hooldekodus seda, et ta seal endale uusi tuttavaid ja sõpru leiaks. Et tema ellu ei jääks ainult hooldaja.

«Meil on lahutamatuid paare, kes on siin sõbrunenud ja kes toetavad teineteist,» räägib Maia Kajak. «On ka neid, kes kohtavad hooldekodus oma kunagisi tuttavaid – Tartu on ju väike. Aga siis võib juhtuda, et too tuttav ei pruugi teda enam ära tunda või mäletada. See kõik on keeruline…»  

Küsimuse peale, mida vajab inimene surres, vastab Urmas Oras, et see on erinev, aga ka siis on vajadus teise inimese järele kõige suurem.

SUFUCA seminar

Eakate vajadustega seotud teemad olid hiljuti arutusel Tartu tervishoiukõrgkooli ja Tartu hooldekodu korraldatud rahvusvahelisel seminaril.

Seminar pälvis arvuka kuulajaskonna ning on üks osa Eestit, Soomet ja Saksamaad hõlmavast ühisprojektist SUFUCA. Lühend tähendab eesti keeles: eakate funktsionaalse toimetuleku oskuslik toetamine.

Kasulik link
Aadressil www.sufuca.fi
on kolmes keeles nii teoreetilisi kui ka praktilisi nõuandeid eakate toeta­­miseks ja paremaks mõistmiseks.