E-kunstisalongis on pearõhk vanemal klassikalisel kunstil, kuid seal on oluliseks peetud ka meie kaasaegse kunsti populariseerimist. Praegu on vaadata popkunsti.
Näitus tõi Emajõelinna killukese popkunsti
Tartu ajaloolises pangahoones tegutseva salongi tagumises vasakpoolses ruumis on eesti nüüdisaegse popkunsti võrdkujuks saanud kunstniku Kiwa näitus «Tagasi popkunsti».
Popkunsti kui kunstistiili sünd jääb möödunud sajandi keskpaika, kuid tänase päevani leiab see ikka ja jälle uusi tõlgendusvorme. Siinkohal ei ole esmase tähtsusega süüvida selle tähenduslikele või kontseptsioonilistele tagamaadele.
Lihtne popkunst
Popkunst on lihtne. See on eelkõige pildikeel, n-ö pilt pildis, ja tsiteerib seda, mida leidub inimkonna igapäevaelus, eelkõige meedias, ning mille tähendus on aimatav ka ilma tekstilise lisata. Siiski pole veel antud ühtset vastust küsimusele, kas popkunst teenib ja kiidab massikultuuri või üritab oma iroonilisel moel selle banaalsust esile tuua.
Kiwa teosed esindavad temaatikalt tõelist popi olemust. Leidub viiteid popikoonidele, näiteks 1960. aastatel laineid löönud ja peamiselt modellina tuntust kogunud Twiggyle («Twiggy twist», 2010) ja suurlinnadele, mis on muutunud inimmasside Mekadeks («New Yorgi vaade», 2010).
Inimfiguure on Kiwa kujutanud koomiksilaadselt («Tüdruk valgel diivanil», 2010) ning viidanud mehhanismidele, täpsemalt inimese robotlikkusele («Arsti juures», 2009).
Rastripunktid
Üheks huvitavamaks võtteks on näituse «Tagasi popkunsti» töödes rastripunkti tehnika («Rastergirl», 2010). See on nagu teleekraan, kus pilt moodustub punktide võrgustikust. Sellised teosed annavad eemalt vaadates selge pildi, aga kui neile läheneda, hajuvad väikesteks osakesteks.
Ekspositsiooniga E-kunstisalongis on Kiwa, kelle näitustel esinemise kogemus on aukartustäratav ja ulatub ka Eesti piiridest kaugemale, toonud uut hingamist ja põnevust ajaloolise hoone seintele.