Sookurg Ahja 4 annab ornitoloogidele uusi teadmisi

Sookurg Ahja 4 (vasakul) enne rändele asumist koos vanematega kodupaigas Ahjal möödunud aasta septembris. Foto: Aivar Leito

Satelliitkure Ahja 4 rännak Etioopiasse ja tagasi on ainulaadne sookure uurimise loos ja mitte ainult Eestis, sest ornitoloogid said noorkurgede käitumisest täiesti uusi teadmisi.

Sookurg Ahja 4 sündis samanimelises külas aasta ja kuu tagasi. Number tema nimes tähistab, et sama pesapaiga noorkurgede rännet on uuritud juba neli aastat ning viimaks jõudis üks kurepoeg sügisrändega Eestist peaaegu 6000 kilomeetri kaugusele Etioopia pealinna Addis Abebasse.

Satelliitkurg ületas Eesti piiri 12. mai hommikul, kuid kodukohta jõudis alles 15. mai õhtul pärast Väike-Maarja ja Vändra külastamist. Sookured käivad oma kodukohast läbi ja külastavad perekonda, aga pikemalt seal ei viibi, sest see tekitaks liigset toidu- ja eluruumi konkurentsi teiste poegadega.

Noored isaskured tunnevad end vabalt ning elavad paar aastat lahedat elu, seega nad esimesed kolm aastat pereloomisele ei mõtle ja kodupiirkonnas vaadatakse vaid oma tulevast pesitsuskohta.

Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadur Aivar Leito leidis kure Põlvamaalt Linte külast üles 6. juunil koos 43 noorkurega. Leito rääkis, et rõõm oli väga suur, kui Ahja 4 saabus koju, sest satelliitsaatjatega kurgi on pikalt uuritud ning eelmised katsed on ebaõnnestunud.

Linde saadavad rändeperioodil mitmesugused ohud. Esiteks ei või iial teada, kui tugev on lind ja milline tema tervis. Lisaks mängivad rolli ekstreemsed ilmaolud, ökoloogiliselt on kurele vaenulik meri, sest merre kukkunud lind upub. Ohuks on ka militaarne aspekt, sest satelliitseade annab signaale ja seega võib juhtuda, et lind tõmmatakse rajalt maha.

Maaülikooli teadlased on satelliitkurgede projekti raames sookurgedele juba viis aastat saatjaid paigaldanud, kuid Ahja 4 oli esimene, kelle teekonda oli võimalik jälgida rändel Etioopiasse ja tagasi.  

Enamik kurgi, kes eelmistel aastatel jõudsid esimese talvitusalani, saatjaga tagasi ei tulnud, näiteks Tuneesiasse talvituma läinud kurel Ahja 3 sai 2013. aasta kevadrändel saatja aku tühjaks. Kured Ahja 1 ja 2 kadusid aga pildilt Türgis ning nende kohta rohkem andmeid ei ole.

Leito rääkis, et teadmine ja kogemused on aastatega sookurgede uurimisel paremaks läinud ning raske ja ebamugav satelliitseade on kindlasti üks põhjus, miks varasemad korrad on ebaõnnestunud.

Eelmisel aastal tehti Ameerika Ühendriikides Leito tellimusel 21-grammised päikesepatareiga töötavad satelliitseadmed, mis maksavad üle 2000 euro, kuid on viis korda kergemad kui varasemad akuga töötavad 105-grammised seadmed, neid ei paigaldata enam linnule selga, vaid jala külge plastrõngaga. Ahja 4 näide tõestab, et see on üle aasta väga edukalt vastu pidanud, pole ka ajalist piirangut, mis aku kasutamisel oli maksimaalselt kaks aastat ning mis ekstreemsetes oludes ja pikal rändel osutus raskeks ja segavaks, ütles Leito.

Rändekaart kaasa sündinud

Ahja 4 kasutas tagasi tulles laias laastus rändel sama teed mis minnes. Etioopiasse lendas ta koos perekonnaga, aga tagasi tuli teiste noorlindudega. Rändlindudel on pesitsus-, sügisrände-, talvitus- ja tagasirändeperiood. Nende kogu elutsüklit juhib bioloogiline kell, seetõttu teab sookurg väga hästi, kuhu tuleb minna ja kuidas käituda.

Sookurgede puhul on tavaline, et nad võivad lennata tuhandeid kilomeetreid järjest, sest neil on pikad aktiivsed rändelennud, mille vahel nad toituvad ja koguvad varurasva.

«Kurgedel on kogu rändekaart kaasa sündinud, mis täieneb terve elu jooksul. Sellele viitab asjaolu, et kui rändama minnakse, siis tullakse kodukanti iseseisvalt tagasi,» selgitas Leito. Asukoht, kuhu rännatakse, on geneetilises ja aktiivses käitumuslikus mälus ning see on kompleks, kuidas sookurg orienteerub, rääkis ta.

Ta lisas, et oluline on rändemehhanism ja mudel ehk siis kaart ja kompass, mille järgi rännatakse, on tal mälus. Üldjuhul ta ei eksi, aga kui eksib, ta on võimeline parandama rände- ja lennusuunda.

Sookured rändavad mõnepäevase täpsusega aastaid ning nende tegevust ja käitumist kontrollib valgusrütm, kui päev muutub sügisel lühemaks, hakkab bioloogiline kell signaale andma.

Linnud vaatavad ka ilma, sealt tuleb käitumuslik ja vahetu kogemus, sest hea ilmaga tasub lennata, kinnitas Leito ning lisas, et sageli lennatakse tuhandeid kilomeetreid järjest, kuid see on võimalik ainult soodsate ilmaoludega.

Ornitoloogid võivad lindude eelneva käitumise põhjal ennustada, kuidas nad edasi talitavad, ning ilma jälgides on võimalik aimata, millise suuna kurg võtab. Leito sõnul on ta igal aastal täpselt ennustanud, millal algab sügisene kureränne.

Etioopia ekspeditsioon

15.–27. jaanuarini viibisid Eesti maaülikooli teadlased ja Eesti rahvusringhäälingu saate «Osoon» tegijad Etioopias, kus uuriti sookurgede talvitumisala.

Ekspeditsioonil osalejatel oli kure püüdmisel õnne. Andmestik oli hea, sinna tuli info sookure asupaiga kohta neli korda päevas.

«Miks ma üldse huvi tundsin ja aastaid üritasin, et saaks mõne kure Etioopiasse rändama, on see, et Etioopia on kaks korda kaugemal kui näiteks Lääne-Euroopa rändetee,» rääkis Leito. «Mõtlesin, et seal peab loogiline ja sügav põhjus olema».

Etioopias selgus, et seal on ideaalsed talvitumistingimused nii toidu kui ka kliima osas. Etioopia kiltmaa keskmine absoluutne kõrgus on 2500 meetrit, mistõttu pole seal talvel 30 kraadi sooja, vaid päeval 20–25, mis vastab Eesti suvisele kliimale.

Ekspeditsioonil käis ka maaülikooli maastikukorralduse ja loodushoiu osakonna professor Kalev Sepp ja tema sõnul elas Ahja 4 väga soodsates tingimustes Addis Abebast paarkümmend kilomeetrit põhja pool.

Sepp rääkis, et hommikuti toitus Ahja 4 valdavalt koristatud odra- ja kaerapõldudel või värskelt küntud põldudel. Lõunaks liiguti ööbimiskohale lähemale, kus toituti heinamaal. «Viljakoristus on selles piirkonnas oktoobrist veebruarini, nii et toidulaud oli rikkalik,» märkis Sepp.

Sookured on seal kandis väga lugupeetud ja üldjuhul neid ei kimbutata ega kütita. «Kohalikke kured üldse ei karda, sest nad ei tee neile midagi halba,» ütles Leito ning lisas, et kured söövad väga mitmekesiselt, pojad söövad putukaid ning mida vanemaks nad saavad, seda rohkem lisandub taimne toit. Rändeperioodil on põhitoiduks mais ja teraviljad.

Mis saab Ahjast edasi?

Praegu on Eesti maaülikoolil töös rahvusvaheline satelliitkurgede rändestrateegia ja ilmastiku uurimise artikkel, mis peaks ilmuma paari aasta jooksul ning seal on olulisel kohal ka Ahja 4 ja teised Eesti satelliitkured.

«Sügisel läheb sookurg jälle rändele ning kui ta elus püsib, valib ta suure tõenäosusega jälle sihtkohaks Etioopia, kuid pole välistatud rändetee vahetamine,» arvas Leito ning lisas, et ornitoloogidel on tõendeid, et üks lind kasutab ühel aastal üht ja järgmisel aastal teist rändeteed ning Ahja 4 võib sügisel talvituma minna ka Hispaaniasse või Tuneesiasse.