/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2014/06/10/3106564t1h56a0.jpg)
Läinud nädalal alustas Tartus tööd telefon seksuaalvägivallaohvritele abi pakkumiseks. Number 5884 9494 vastab esialgu neliteist tundi nädalas ning seda nädalavahetuste eel, ajal ja järel.
Seksuaalvägivalla tugiliin alustas tööd
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu naiste varjupaiga asutaja ja projektijuht Sirje Otstavel ütles, et paraku on seksuaalvägivald Eestis ikka veel tabuteema, millest harva räägitakse.
«Seksuaalvägivalda kogenud inimesel on konkreetset abi üldse väga raske leida,» rääkis ta. «On vaid üleriigiline tugitelefon vägivalda kogenud naistele – 1492. Meie eesmärk on tegutseda aga Tartus ja Tartumaal ning aidata vähemalt siin inimesi paremini.»
Uue tugiliini eesmärk on ohver ära kuulata ja talle kõigepealt emotsionaalselt toeks olla. Seejärel pakkuda aga tugiisikut, inimest, kes on valmis teda saatma arstivisiidil või erakorralise meditsiini osakonda pöördumisel, samuti politseis avalduse kirjutamisel.
«Meie koolitatud tugiisikud teavad täpselt, millised on neil puhkudel protseduurid, mis ohvril tuleb läbi käia,» rääkis Otstavel. «Tugiisik jääb ohvrit toetama kuni kohtuistungini välja, kui selleks peaks vajadust olema. Tugiisiku teenus on tänu kodanikuühiskonna sihtkapitali toele tasuta.»
Ohver teab vägistajat
Sirje Otstavel lisas, et näiteks poolte lähisuhtevägivalla juhtumite puhul on tegemist seksuaalvägivallaga. Kui enamasti arvatakse, et need kuriteod leiavad aset kuskil kahtlases kandis ja kuriteo sooritaja on keegi võõras, siis elu näitab, et ligi kolme neljandiku juhtumite puhul ohver tunneb vägistajat ja on temaga varem kokku puutunud. Kui seksuaalkuriteo paneb toime abikaasa või kooselupartner, siis on see ikkagi kriminaalkuritegu, rõhutas Otstavel.
Samuti on levinud seisukoht, et seksuaalse vägivalla ohvreil on alati väga rasked kehavigastused. Statistika ütleb, et need on vaid kolmandikul ohvritest, sest paljudel juhtudel ei julge ohver vastu hakata.
Müüte, mida kummutada tuleks, on Otstaveli sõnul palju. Ikka kiputakse arvama, et küllap on ohver ise süüdi. Ta kas kandis liiga lühikest seelikut või oli valel ajal vales kohas või tarbis liiga palju alkoholi või käitus mõtlematult ja väljakutsuvalt.
«Mitte keegi ei ole seksuaalvägivalda ära teeninud ega selle toimepanemist ise esile kutsunud,» rõhutas Otstavel. «Vastutus seksuaalvägivalla eest lasub alati selle toimepanijal, mitte ohvril.»
Otstavel lisas, et seksuaalvägivalla tugiliini numbrile võivad helistada ka pereliikmed või lähedased sõbrad – nii mehed kui naised, kui nad teavad, et keegi on sellise rünnaku üle elanud ja kannatab.
«Inimene ei pea kõigega ise hakkama saama. On väga tähtis, et ohver leiaks kiiresti kellegi usaldusväärse, kes teda kuulaks ja toetaks ega süüdistaks,» rääkis ta veel.
Nähtamatud kuriteod
Mida rohkem ohvreid pöördub politseisse, seda nähtavamaks seksuaalkuriteod saavad. Otstavel ütles, et praeguse politseistatistika järgi on tegemist pea olematu kuriteoliigiga, samas näitavad vägivallauuringud muud.
Vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste agentuuri poolt märtsis 2014 avaldatud uuringutulemustele on Eestis pärast 15-aastaseks saamist füüsilist ja/või seksuaalvägivalda kogenud iga viies naine.
Politseisse pöördumine loob Sirje Otstaveli sõnul mingigi võimaluse selleks, et seksuaalkuritegusid toime pannud inimesed ei pääseks tagajärgedeta, iseküsimus on see, kui paljud seda laadi kuriteod jõuavad süüdimõistva kohtuotsuseni.