Tuld! annab kõrgema sõjakooli 16. maaväe põhikursuse kadett valju korralduse. Gümnasistide riigikaitselaager on kestnud juba ööpäev.
Õpilased mekkisid metsas sõdurielu
10. juuni 2014, 12:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ööpäev on veel ees.
Kaheksale parasjagu Uniküla männikute vahel lasketiirus kõhuli lamavale, nagu ka kõigile ülejäänud 111 laagrilisele, on see esimene kord tulistada päris padrunitega päris relvast.
«Kui esimene kõrval lasi, siis ehmatas päris ära. Kui ise lasin, ei olnud hullu. Arvasin, et on hullem, et tagasilöök teeb õlale haiget,» räägib tagasikeeratud säärte ja käiseotsadega rohelises lohmakas vormis Cintia-Ly Abel kakssada meetrit eemal olevat märklauda kontrollima tõtates. Kõrvaklapid ja kollased päikseprillid on ta juba peast võtnud.
«Ei, pettunud ma pole. Arvasingi, et ega mul kaugelt pihta ei lähe. Üks oleks võinud minna, aga pole hullu,» lisab Jaan Poska gümnaasiumi kümnendas klassis õppiv Cintia-Ly Unikülas liivaste nõlvadega lasketiirus leitsakus. Märklaua aluspaberi lubab ta koju nooremale vennale viia: «Kolmekümne meetri peal läksid mul kõik üheksa pihta.»
Täpseim laskja on neiu
«Nagu näha on, et kui me liigume kaugemale, on märgatavalt raskem märki tabada. Minu poolt veel nii palju, et kui esimene seeria oli võib-olla kramplik ja arg, siis ülejäänud seeriad olid juba väga head. Oli näha laskmistahet,» kiidab 16. põhikursuse kadett Madis Amer gümnasiste.
«Kõige parema silmaga olid Kaida ja Kalev. Tublid!» lisab ta.
Kaida Aaviste Lähte ühisgümnaasiumi 11. klassist teatab, et kuna on olnud kodutütar, on ta õhupüssist ja sportrelvast ka varem märki lasknud, päris lahingurelvast aga mitte kunagi.
«Nüüd pole ma juba mitu aastat lasknud. Pealegi olen ma pime ka veel. Ma täitsa imestan, et nii hästi lasin,» kommenteerib muidu väikese miinusega prille kandev Kaida, kuidas tal õnnestus edestada oma rühma kõiki kuut noormeest ja kahesaja meetri pealt neljast lasust neljaga märki tabada.
Lasketiirust tulles vastab üks laagris riigikaitseõppele viimast lihvi andvatest neidudest, püüdes naeruga piinlikkust varjata, et ei tea tegelikult relvast, millega ta äsja märki lasi, mitte midagi. Teine neidudest annab küll kiire vastuse, ent jääb kõhklema ja hüüab kindluse saamiseks kohe eespool kõndivatele noormeestele: «Kas oli ikka AK-4?»
Saanud jaatava vastuse, teatab küsija, et tegelikult on ta relva paar korda ise lahti võtnud ning kokku pannud.
Edasi annavad kadetid, kes riigikaitseõpetaja ametikutse saamiseks koolitööna laagris noori õpetavad, õpilaste rühmale korralduse liikuda käemärkide tundi.
Seal saavad nad selgeks, kuidas järgmisel päeval patrullrännakul üksuse koosseisus vaikselt liikudes üksteisega suhelda. «Need on samad kümmekond põhilist käemärki, millega nad ajateenistusse minnes kohe-kohe kokku puutuvad,» räägib laagri eest vastutav major Kalle Kõlli, kaitseväe ühendatud õppeasutuste planeerimisjaoskonna ülem.
Laager tõstab kaitsetahet
Major Kõlli sõnul on laagrit vaja, et noorte riigikaitsetahet arendada.
Selleks on järgmine rühm õpilasi end juba lõõskava päikese alla lasketiiru hõredale murule istuma seadnud ja kuulab kadettide õpetust õigest sihikupildist – silm, relva tagumine dioptersihik, kirp, sihtmärk –, ning proovib seejärel metsa poole sihtides lamades laskeasendeid.
«Mõlema jala kannad asetage maha. Võtke relv õlga. Toetuge küünarnuki peale. On teil nii mugav?» pöördub kadett, kelle laigulise vormi rinnale on õmmeldud perekonnanimi Hendrikson, mitmust kasutades juhendatava noormehe poole.
Viimane on oma rohelise vormi rinnale paberist teibile viltpliiatsiga kirjutanud Vahur.
«Ma ei tea … kas saab kuidagi mugavamalt ka?» küsib Tartu Herbert Masingu kooli gümnasist Vahur Vähi pärast lühikest mõttepausi kadett Hendriksonilt vastu.
«Ega siia patju vist alla ei saa?»
«Idee poolest on laskmiste ajal võimalik ka toe pealt lasta. Eks see paistab siis, kui laskma hakkate.»
«Ebamugav just ei ole.»
«Kui ei ole, siis on hea.»
«Püsti ja kõik relvade taha!» lõikab vali käsklus katki kadett Hendriksoni ja õpilane Vahuri loiu dialoogi. Korralduse andja ütleb oma nimeks Jüri ja edastab NATOs kasutatavas kuuldekoodis tähthaaval oma perenime: Bravo-Alpha-Kilo-Hotel-Oscar-Foxtrot-Foxtrot, kokku Bakhoff.
Kas relvaõppus Vahuri kaitsetahet tõstab, noormees öelda ei oska, huvitav on see tema sõnul küll.
Omal käel ja nahal
Relvaõppust kõrvalt jälgiv Alatskivi keskkooli riigikaitseõpetaja, politseikomissar Andrus Salu sõnul on riigikaitselaagrit vaja, kuna see annab riigikaitseõppele õige hinguse. «Üks on teooria, millest räägitakse, teine on see, kui oma käega katsuda ja naha peal tunda saad,» ütleb ta.
Tema sõnul on nende koolis riigikaitse teistmoodi tund, kus noortel silmad säravad ja kus arutletakse aktuaalsetel teemadel.
«Esitatakse väga häid küsimusi. Küsimusi, mille puhul on näha, et nad tõesti mõtlevad, mitte ei päri meedias kajastatavaid asju, näiteks kas Eesti on järgmine. Seda nad ei küsi. Nad küsivad erinevate võtete kohta, näiteks, miks siis ei ole sissemineval väel embleeme küljes,» räägib Andrus Salu.
Kilomeeter-kaks eemal liivase pinnaga männimetsas roheliste sõjaväetelkide lähedal harjutavad teised rühmad tulepulgaga lõkkesüütamist ja meeskondade koosseisus erinevates formatsioonides liikumist.
Riigikaitselaager
• Möödunud neljapäevast laupäevani oli Unikülas Tartumaa õpilaste riigikaitselaager, mille õppetunde pidasid kõrgema sõjakooli 16. maaväe põhikursuse kadetid.
• Kokku võttis laagrist osa 111 Tartumaa keskkoolide õpilast, kellele kadetid korraldasid meditsiini, topograafia, laskmise, moondamise, rivi, jao liikumisviiside ja takistuste ületamise väljaõpet. Laager lõppes laupäeval viie kilomeetri pikkuse patrullrännakuga.
• Kõiki riigikaitseõpetuse kursuse lõpetanuid – selleks tuli läbida riigikaitselaager – tunnustati laagri hõbedase rinnamärgiga (pildil).
• Kadettide korraldatud riigikaitselaager on ühtlasi nende väljaõppe üheks osaks, sest maaväe põhikursuse täismahus läbimine annab sõjakooli lõpetajatele õiguse töötada riigikaitseõpetajana.