Raimu Hanson: mats, müts, munad

Raimu Hanson Foto: Ove Maidla

Mats võtab mütsi maha küll, siis seisab see tal põues. See sünnib toas, kirikus, kuid mitte mõisaõues. Need Ado Reinvaldi lauluread annavad aimu talumehe uhkusest olla eestlane ja ka tema viisakusest ülemöödunud sajandi tagumises pooles. Kuid mütsi kandmine ning õigel ajal ja õiges kohas pea paljastamine on viisakuse üks väljapaistvaimaid avaldusi ka meie päevil. Müts on pea asi ja ühtaegu peaasi.

Iina Aasamaa vana hea raamat «Käitumisest», mida nõukogude ajal anti välja õige mitu trükki, meenutab muu hulgas ammuseid aegu, mil peeti ebaviisakaks väljuda kodunt peakatteta. Kombekal mehel tuli hoida peakatet ja sinna juurde kuuluvaid kindaid vähemalt käes.

Tänapäeval on soojal aastaajal igapäevaseid mütsikandjaid vähem. See-eest torkab nende hulgas üha rohkem silma sääraseid noori mehi, kes kannavad nokamütsi, soni või mõnda muud peakatet ka «toas, kirikus». See aga on üsna matslik käitumine.

Siseruumides mütsikandjaid on ilmselt sigitanud halb eeskuju ja vildakas arusaamine moest. Kui ikka sõbrad-tuttavad ja pillimüristajad bändides mütsi peol saalis või saali ees laval maha ei võta, miks peaks siis seda tegema mina, mõtleb noor mees. Ka kohvikus – nii majas kui vabas õhus – võib näha mütsis­­tatud mehi. Isegi einestamise ajal. Nagu oleksid nad daamid, kes võivad kübarat kanda selliselgi puhul.

Ma ei tea, kui palju räägitakse viisakusest ja mütsikandmise tavadest koolis. Lootuses, et see jõuab ka noorema lugeja ette, panen siia kirja asjakohase lõigu. Leidsin selle kirjutamiseks ainest Gerda Kroomi koostatud «Etiketiraamatust» (Odamees, 2008).

Mees on kohustatud paljastama pead tervitamisel, aga ka kaupluses, pangas, postiasutuses ja teistes ühiskondlikes hoonetes, samuti ametiasutuse koridoris ja vastuvõturuumis, koolis, hotellis ja korrusmajas, kaupluse ja ühiskondliku hoone liftis, teatri fuajees. Üks õige mees võtab mütsi maha ka siis, kui hakkab tänaval või ükskõik millises avalikus kohas vestlema tuttava endast vanema naisterahvaga, samuti teiste austust ja lugupidamist väärivate isikutega. Mütsita tuleb olla pühakojas, matuserongkäigu möödumisel, rahvuslipu heiskamisel ja langetamisel, hümni mängimisel ja laulmisel jm.

John Bridgesi raamat «Kuidas olla härrasmees» (Odamees, 2001) õpetab, et mütsi ei ole tarvis võtta mehel peast siis, kui ta peidab sellega pesemata juukseid või kiilaspäisust.

Niisugusel juhul kergitab mees mütsi äärt. Iseasi on muidugi siis, kui munad on mütsi sees. Vana laulusalmi järgi ei ole peakatet sel juhul vaja maha võtta.