Võimsa lõpuga kontsert juhatas sisse laulupeo

Kontserdi lõpetas Rudolf Tobiase kantaat „Johannes Damaskusest“. Foto: Merike Lill

Laupäevaks ehk laulupeopäevaks on ennustatud sooja, aga sajust ilma. Sellele mõeldes oli täna õhtul Vanemuise kontserdimajas laulupeo eelkontserti eriti mõnus kuulata. Ei seganud vihmapiisad, lihakärsatajate haisud ega sääsed.

Kohati meenutas reedene kontserdimaja lava laulukaarealust tegevust: kavasse olid kaasatud Vanemuise ooperikoor, Tartu noortekoor, Tartu ülikooli kammerkoor, Tartu akadeemiline meeskoor ja Tartu ülikooli akadeemiline naiskoor.

Esiplaanil oli aga erinevalt laulupeost Vanemuise sümfooniaorkester, selle ees omakorda sopran Pirjo Püvi, metsosopran Karmen Puis, tenor Reigo Tamm, baritonid Atlan Karp ja Simo Breede ning bass Märt Jakobson. Kontserdi teises pooles said soleerida ka Maarika Järvi (altflööt), Monika Mattiesen (bassflööt) ja Elke Unt (orel). Kõige ees oli dirigent Lauri Sirp.

Kavas oli vana head eesti muusikat – Eduard Tubina “Pidulik prelüüd”, Cyrillus Kreegi kantaat ”Kalevipoeg nõiakoopas“ ja Rudolf Tobiase kantaat „Johannes Damaskusest“ –, nende vahele uut head kodumaist ja rajatagust heliloomingut. Kusjuures Mart Siimeri ”Ipsum esse” ja Chikako Morishita „The Silence“ altflöödile, bassflöödile ja orkestrile kõlasid esiettekandes. Viimased kaks olid valminud Eesti heliloojate festivalile, mis algas Tartus esmaspäeval ja lõpeb pühapäeval. 

Mõlemad esiettekantava teose loojad olid ka ise kohal. Chikako Morishita kuulas muusikute mängu väga tähelepanelikult saali tagaseina ääres seistes. Tema käed liikusid selja taha, siis puusa, aga ta sättis neid ka rinnale risti ja kõhule sõrmseongusse, ja nii edasi ja nii tagasi. Närveldamisele järgnes suur rõõm, kui publik tegi tugeva aplausi.

Loodetavasti ei häirinud jaapani noort heliloojat saali konditsioneeride kohin. See sekkus – just ülipikkade pauside ajal – tema helitöösse ”The Silence”, mis eesti keeli tähendab vaikust.

Kontserdile andis võimsa ja meeldejääva, laulupeolise lõpu Rudolf Tobiase kantaat „Johannes Damaskusest“. Lava oli muusikuid ja koorilauljaid täis. Kaunid meloodiad ja lummav laulmine-mängimine tekitasid üllaid tundeid.

Kantaadi eelviimane, 14. number, oli justkui loodud laulupeo eelkontserdil esitamiseks. Kloostriülem sunnib lahkuma kloostrist Johannest, kes on astunud ühe munga surma puhul üle käsust laulmine unustada ja laulab leinalaulu. Seepeale manitseb hääl taevast (oreli saatel) kloostriülemat: ”Miks laulja vaba laulu sa/ Pead nõnda suureks, raskeks patuks?/ Las häirimatult laulab ta,/ Kui voolaks jõgi, väsimatult,/ Sest tema laulul elav jõud/ Kui kevadvihmal orgu kastes.”

Laulupeo eelkontserdile Vanemuise kontserdimajas järgneb vähem kui ööpäeva pärast laulupidu Tähtvere lauluväljakul.