Seenior lõpetab gümnaasiumi

Ülo Kana leidis kooli jaoks aega päästetöö kõrvalt. Asja lihtsustas see, et töögraafik näeb ette kolme vaba päeva pärast 24-tunnist vahetust, kui oli vaja tööajast kooli minna, siis alati lubati.

FOTO: Margus Ansu

Kolmapäevahommikusel rivistusel Aleksandri tänava päästekomando õuel tegid töökaaslased Ülo Kanale suure aplausi. 68-aastane mees sai päev varem tehtud viimase eksami ja paari nädala pärast ootab gümnaasiumi lõpuaktus.

«Ega mul polnud sellist plaani, et lähen veel kooli, selles eas. Viiskümmend aastat on ju möödas koolis käimisest, rohkemgi,» muigas Kana, kes lõpetas põhikooli veel sel ajal, kui see kestis seitse aastat.

Toona tal keskkoolis edasiõppimise võimalust ei olnud, kaugõppesse aga ei võetud, sest olevat olnud liiga noor. Nüüd täiskasvanute gümnaasiumisse õppimisvõimaluste kohta küsima minnes ei olnud talle võõras mõte, kas ta nüüd ehk juba liiga vana ei ole. Ei olnud, võeti vastu.

Õppimamineku plaani Kanal endal küll ei olnud, aga selle aasta 1. juulist ei luba seadus enam päästjana töötada, kui keskharidust ei ole. Ja vaatamata vanusele ei tunne Kana veel, et peaks ära pensionile minema.

Kui lõputunnistus käes, seab ta sammud ülemuse juurde, et töölepingut pikendataks.

Praegu on ta peamiselt päästeauto juhi töö peal, vahel aitab ka päästmistel. Peale ametliku töökoha on ta vabatahtlike päästjate nimekirjas, kui neil abi peaks vaja minema. Kõike jõuab, kui ainult tahtmist on.

Ootamatu huvi

Kooliski jõudis Kana käia peaaegu kõigis tundides. Ta rääkis, et lihtsam on kuulata õpetajat, kes on ikkagi professionaal ja räägib sulle ära kõik tähtsamad asjad, kui hakata ise sama materjali õpikust lugema. Pealegi oli kodus vaja lugeda kohustuslikku kirjandust, muuks jäi vähe aega.

Algul oli tal plaanis käia koolis vaid aasta, aga ootamatult hakkas kõik õpetatav huvi pakkuma. Kunstiajalugu, majandusõpetus, geograafia – viimast aitas kodus kaardihuviline abikaasa uurida – olid kõik piisavalt põnevad, et edasi püüda. «Aga mul niisugust plaani küll ei olnud, et lõpetan, ausalt,» kinnitas Kana.

Raskusi valmistasid näiteks reaalained. Kana rääkis, et neist asjust oleks hea, kui oleks ikka varasemaid teadmisi, temal tuli alustada aga põhimõtteliselt nullist. Üht-teist oli elukool õpetanud, aga sellest jäi pisut väheks. Nii ikka juhtus, et mõnda kontrolltööd tuli positiivse hinde saamiseks teha rohkem kui korra.

Praegu on aga tal kõik eksamid ja arvestused tehtud, samas kui nii mõnigi klassikaaslane järeltööde pärast veel kooliuksi kulutab.

Õpetajatele tänulik

Täiskasvanute gümnaasiumi õpetajate ja töötajate vastu tunneb Kana siirast austust ja tänulikkust. «Kollektiiv on seal ikka väga hea, õpetajad on kõik nii mõistvad ja abivalmid,» kiitis ta.

«Huvitav on ainult see, et kool ei leia endale püsivat asukohta. See on ju kole, kui iga paari aasta tagant peab kolima,» oli ta linnavõimude suhtes pisut kriitiline.

Ühe kolimise tegi ta ise kaks aastat tagasi kaasa ja nüüd on jälle koolil uus liikumine ees, seekord Tähe tänavale endisesse füüsikahoonesse.

Aktus on täiskasvanute gümnaasiumis 20. juunil.

Pintsakut Kanal veel ei ole ja kogu koolitee ajal toeks olnud töökaaslased pakuvad nüüd võidu nii enda oma laenuks kui rätsepa telefoninumbrit. «Aga õues on soe, pole ehk pintsakut vajagi,» arvas Ülo Kana


Arvamus

Juta Nugin

Täiskasvanute gümnaasiumi direktor

Üldjuhul vanemaealine on motiveeritum ja tavapäraselt koolist välja ei lange. Vanematel on elust juba kogemus, kuidas ajada asju niimoodi, et rasked ajad mööda saavad.

Ülo Kana ütles alguses, et ta tuleb üheks aastaks, siis läheb ära pensionile ja seda keskharidust tal vaja ei ole. Ma küsisin temalt pärast, et miks ta ikka veel õpib, ja ta ütles «aga huvitav on ju!».

Ju tal oli raske, aga ta oskas seda eesmärki endale seada, eesmärgi poole liikuda ja ära teha. Ta on tõesti nähtus minu arvates.

Tagasi üles