Risto Mets: vastikud võimlejad ja jumalik jalgpall

Risto Mets. Foto: Sille Annuk / Postimees

Veel paar päeva tagasi poleks ma tulnud selle pealegi, et tahan kirjutada kommentaari jalgpalli kohta. Aeglasest ja tüütust mängust, mis lõppeb sageli tulemuseta ehk 0:0. Tunnistan, et ei mõista nahkkera veeretamisega kaasas käivat hullust, liiatigi kui Eestis tegeletakse selle alaga rahvusvahelises mõttes amatööride tasemel. Leidub aga hulk inimesi, kelle jaoks on jalgpall jumal ning teised alad tähtsusetud.

Sulge haarama sundis viimastel päevadel meedia eri vormides hiiglaslikuks puhutud teema Tamme staadioni murust.

Kõik algas sellest, kui pärast teisipäevast võimlemispidu riputas keegi jalgpallihuviline sotsiaalmeediasse üles viletsa kvaliteediga foto ühest porisest kohast staadionil, süüdistades võimlejaid jalgpallimuru rikkumises enne FC Santose tähtsat euromängu. Võimlejaid süüdistada oli lihtne, sest mulluse hilise kevade järel sai äsja tärganud muru võimlejate jalge all vihmase ilmaga tõepoolest kannatada.

Postitusest süttis kulutulena kohalik jalgpalliringkond. Veidi hiljem sai ühe Tartu staadioni murust suur teema üleriigilises meedias. Lärm ja arutelu Tamme staadioni muru ümber käib tänini. Suurem osa kirglikest süüdistajatest pole aga ei enne ega pärast pidu staadionil käinudki. Nad ei tea, milline olukord valitses murul enne ja pärast võimlemispidu. Sama kivi pean heitma ka kolleegide kapsaaeda. Kajastused on olnud pealiskaudsed ning faktides vildakad.

Käisin Tamme staadioni muru vaatamas nädal enne võimlemispidu ja astusin uuesti murule kohe pärast ürituse lõppu.

Võin kinnitada, et mullase varjundiga ribad olid murus ammu enne pidu. Need on lapikesed, kuhu staadionit haldav sihtasutus Tartu Sport lasi möödunud suvel panna uue muru. Paraku oli muru vilets ja ei läinud kasvama ning uuel nädalal, 12. juunil võetakse see töö uuesti ette.

Kõigest kaks tundi enne 1900 võimleja etteasteid käis peopaigast üle tugev vihm. Kui ma mõtlen nendele konarlikele mutimullahunnikuid täis heinamaadele, kus mina koos semudega nooruspõlves vutti mängisin, siis Tamme staadioni muru oli minu hinnangul ideaalses korras ka pärast suurüritust. Jah, nende värskelt pandud ribade peal leidus ka pori, kuid mujal mitte kusagil. Olen veendunud, et pärast samasuguste ilmaoludega peetud jalgpallimängu olnuks muru märksa hullemas seisus.

Tuletan meelde, et Tamme staadion on Tartu linna spordirajatis. Ehk siis staadionit võivad ühtviisi kasutada nii võimlejad kui jalgpallurid. Ja kui vasaraheitjad tahavad nädal enne tähtsat jalgpallikohtumist korraldada staadionil näiteks kahesaja osalejaga võistluse ja muru auklikuks pommitada, peavad nemadki saama oma võimaluse, sest nemadki on maksumaksjad, kes on panustanud staadioni ehitusse ja korrashoidu.

Niisiis, kui jalgpallurid tahavad väljakut, kus mängitakse üksnes jalgpalli ja ei võimelda ega tehta midagi muud, tuleb neil endil tegutseda. Leida koht ja vahendid ning staadion valmis ehitada. Mõistlikes piirides võiks ettevõtmist toetada ka linnavalitsus, kuid mitte teiste alade arvelt.