Jüri Kõre: kaitseme kooselu. Tõsine lubadus või bluff?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Kõre
Jüri Kõre Foto: Postimees.ee

Riigikogu 40 liikme algatatud sooneutraalse kooseluseaduse kaitsjad kutsuvad üles arutama eelnõud neutraalselt ja argumenteeritult.

Eestkõnelejateks määratud isikud rõhuvad sellele, et loodav uus institutsioon (registreeritud kooselu) ei muuda Eesti ühiskonda. Ning kooselupartneritele antavad õigused ei kahjusta kuidagi ülejäänud ühiskonnaliikmete õigusi, olgu siis tegemist üksikute, abieluinimeste, lahutatute või leskedega.

Paraku ei suuda neutraalsusele üles kutsuvad isikud ise seda olla. Valdavalt küll oponente halvustamata täidavad nad meediaruumi lahmiva argiteksti või statistiliste valedega. Hämaga on suudetud tekitada mulje homoseksuaalsuse varjatud pealetungist. Ja sellega suurendatakse vastupidi soovitule toetust konservatiivsetele hoiakutele ühiskonnas.

Esiplaanil õigused

Järgnevalt ei puudutata homoseksuaalsust. Ometi ei liigitu artikkel kriitika tõttu kindlasti autorite soositud neutraalsete kirjutiste hulka. Miks?

Kooselu peaks mõistlikult haakuma abieluga. Rõhutatakse ju seletuskirjas, et tegu on ühelt poolt abielueelse, teisel juhul ka iseseisva institutsiooniga. Paraku on sisuliselt kahe institutsiooni seos nõrk.

Eelnõus on esiplaanile tõstetud õigused (garantiid), mida pooltele tahetakse kindlustada valdavalt kooselu lõppemisel. Perekonnaseaduse ülesehitus on absoluutselt teistsugune. Esikohal on abielu ajal kehtivad kohustused. Ja nende pinnal tõesti ka õigused. Nii abielu jooksul kui ka järel.

Kaks institutsiooni (kooselu ja abielu) ei ole eriti laste olemasolul nii erinevad, et neid tugevalt eristavalt käsitleda. Kehtivas perekonnaseaduses on juba sees sätteid, mis kaitsevad rasedat ja väikelapse ema. Sõltumata abielu ja isegi kooselu olemasolust.

Sotsiaalseadustes on kindlalt juurdunud mõiste «abielulises suhtes olevad isikud». Nende õigused on võrdsed abielus isikute õigustega. Teiseks on abielu tulemusel tekkiv perekond üks laiemalt ühiskonna, kitsamalt sotsiaalpoliitika, põhiinstitutsioonidest.

Ameeriklaste arvepidamise järgi mõjutab sealmaal olulisel määral perede olukorda tuhatkond seadust. Nii õiguste kui kohustuste mõttes.

Seega, luues abielu kõrvale lähedase institutsiooni – kooselu –, on absoluutselt vale väita, et see samm ei mõjuta teiste üksuste olemist. Mõjutab, ja suurel määral.

Suhtumine perekonda ja sotsiaalpoliitika areng käivad enamasti käsikäes. Üks sotsiaalpoliitika ülesandeid ongi pakkuda kaitset perekonnaelu (partnerluse) ebaõnnestumise korral.

Rootsi eeskuju

Rootsis – riigis, mille kogemust on kooseluseaduse koostamisel näiliselt arvestatud – jääb liberaalse suhtumise algus perekonda 20. sajandi esikümnenditesse. Seda suhtumist kirjeldab vallasema seisuse legaliseerimine, liberaalne lahutus, homoseksuaalsuse dekriminaliseerimine, seksuaalkasvatus koolis jne.

Kuid mitteabieluline kooselu muutus Rootsis tavaliseks alles sajandi teisel poolel. Siis, kui perekonnaseadusest võeti välja perekonnaliikmete vastastikuse ülalpidamise põhimõte. Selle tulemusena nõrgenes põlvkondadevaheline majanduslik seos.

Ja teiseks, loodi mehhanismid, mis võimaldasid lapsi ülal pidada ja kasvatada üksikul (lahutatud või lahku läinud) vanemal suuremate raskusteta.

Vabaabielu levis 1990. aastate Eestis kiiresti märkimisväärselt teistsugustes oludes. Ühiskonna ootused olid seotud rahvuse õitsenguga. Üldine majandusolukord, töö- ja sotsiaalpoliitika jm ei soosinud Rootsiga võrreldaval määral stabiilsust toetavate institutsioonide kadu.

Sündimus hakkas küll kiiresti vähenema, kuid lootus perekonna tugevnemisele ei kadunud. Alles siis, kui perepoliitikas hakkas domineerima petlik loosung «Kõik lapsed on riigi ees võrdsed», vähenes poolehoid perekonnale.

2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli abielus paaridel keskmiselt lapsi 1,9, kooselupartneritel 1,7. Seda erinevust seletatakse enamasti kooselupartnerite väiksema keskmise vanusega võrreldes abielupaaridega.

Kuid paneme eelmiste arvude kõrvale andmed taasloodud perekondade laste kohta. Mõiste «taasloodud perekond» tähistab kordusabielu. Pilt on eelnevaga sarnane.

Taasloodud abielupaaridel on lapsi keskmiselt 2,3 ja teise ringi vabaabielupaaridel pisut alla kahe. Orientatsioon suuremal määral iseendale ja partnerile, vähem lastele, iseloomustab nii esmaseid kui ka korduvaid vabaabielusid.

Abielu kui institutsioon vajaks rahvuse demograafilise kestvuse nimel siiski praegusest suuremat tähelepanu. Teatavad garantiid vabaabielupaaridele olukorras, kui ühiskonnas on märkimisväärselt ebavõrdsust, on muidugi mõistlik. Kuid need garantiid on vabaabielupartneritele kättesaamatud, kui nad ei jõua abieluni.

Lapse elatisraha näide

Väga lihtne näide: lapse elatisraha. Alles selle aasta aprillis rõhutas toona riigikogus opositsiooni kuuluv sotsiaaldemokraat Heljo Pikhof, et olemasolev kohtutäituripõhine süsteem ei kindlusta lahutatud paaride lastele elatist ja vajalik on luua vastav riiklik fond (TPM, 6.2). See on tõsi.

Abielulahutuse või partnerite lahkumineku järel saavad lapsed elatist ainult kahel juhul. Esiteks siis, kui vanemad suudavad omavahel rahaasjades kokku leppida. Teiseks juhul, kui elatise vahendaja on riiklik fond.

Mingi sunnistruktuuriga, on see siis riiklik või erastruktuur, pole üldjuhul võimalik probleemi lahendada.

Innukus, millega materdatakse eesti rongaisasid, on mõneti kohatu. Kui eksabikaasad või -partnerid ei suuda oma suhtepundart lahti harutada, kannatavad ikka lapsed. Sõltumata sellest, kas tegu on saksa, soome, prantsuse vms õhtumaa rahvusega.

Nõukogude Liidus oli enamik töökohti riigiettevõtetes või -asutustes. Ja töötajate palgad olid võimude poolt kontrollitavad. Ometi ei suutnud vastav sunniaparaat kindlustada lahutatud abielupaaride lastele elatisraha laekumist. 1984. aastal kehtestati alimentide maksmisest kõrvalehoidva vanema otsimise ajaks riiklik toetus 20 rubla lapse kohta kuus. Lapsetoetus oli sel ajal 35 rubla.

Praegu võimukoalitsiooni kuuluv ja riigikogu sotsiaalkomisjoni etteotsa tõusnud Pik­hof võiks 40 kolleegile meenutada oma veebruarikuiseid väljaütlemisi.

Ilma tema väljapakutud fondita ja veel mitmete sotsiaalpoliitika muudatusteta on kooseluseadus kasutu. Või neutraalne, nagu algatajad toonitavad.

Ja kooselupartnerid teavad seda ning tungi notari juurde oma suhte registreerimiseks ei tule.

Olukorra võiksid päästa ju samasoolised paarid. Paraku julges rahvaloendajale 2011. aastal oma suhet tunnistada ainult 28 samast soost partnerit. Seaduse vastuvõtmise järel ei lähe needki in corpore notari juurde.

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles