Kuidas oleks, kui 20 liitrit bensiini ostes mõõdab tankla teile paaki vaid 19? Kuidas oleks, kui ostes kümme jäätist, paneks müüja teile kotti tegelikult vaid üheksa? Kui kilo vorsti ei olegi üle kaalumisel kilo? Pettus. Vargus.
Jüri Saar: õllevargad ehk millimeetrite mäng
5. juuni 2014, 09:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga mis siis, kui kõrtsis lubab hinnakiri teile pool liitrit õlut ja selle eest küsitakse ka raha, kuid tegelikult näeb iga nägija, et nii palju seda hüva jooki küll ei saanud? Õlleklaasidel ja kannudel on enamasti mõõdumärgid peal.
Kogemus ütleb, et see pole harv nähtus. Olen küsinud ka tuttavatelt, mõni on märganud seda harvemini, mõni tihemini. Vahel olen teinud märkuse ja siis küsitakse, kas ma soovin, et lastaks juurde. Iseenesest imelik küsimus: kas soovite, et ma teid seekord ei peta?
See pole üksnes Tartu teema, ka pealinnas tuleb ette, et kriips märgib pigem õllevahu ülemist piiri.
Vahel, sel kevadel suisa mitmel korral, on vastu öeldud, et koolitusel õpetati, et õlut peabki olema mõõdumärgist vähem, sest kui vaht alla langeb, tõuseb õllenivoo kõrgusele, nagu peab. Vahel on nii, vahel ei ole.
Kõrtsiäri seestpoolt tundjad ütlevad, et vaevalt nende milliliitrite lugemise pealt säästmine saab kellegi jaoks eesmärk olla, sellest ei rikastu ei ettevõtja ega letitöötaja. Sellest ei võida keegi.
Selgitusi, miks siis ikka nii juhtub, on mitmesuguseid. Näiteks, et 30-liitrisest vaadist peab välja tulema 60 pooleliitrist annust ja kui ei tule, tuleb letitöötajal omast taskust kinni maksta. Kuid vaadivahetusega kaasneb kadu ja mõnikord saab õlut klaasi kogemata rohkem – see tuleb kompenseerida. Samas ütlevad kõrtsipidajad, et väikese kaoga ongi arvestatud, nii liiter või kaks vaadi kohta. Sõltub kohast.
Kui kõrtsipidajatelt küsida, siis nende asutuses kõnealust probleemi küll kindlasti olla ei tohiks, nad ei ole vähemalt täheldanud, ütlevad nad. Üks ettevõtja lubas kohe õhtul asja uurima hakata, et kuidas sellega ikka on. Ühest kõrtsist vastati, et neil on selge sõnaga öeldud, et vedelat õlut peab olema jooneni ja siis veel kahe-kolme sõrme jagu vahtu. Aga et võibolla mõni uus töötaja ei tea.
Üks selgitus on, et võibolla saab õlut klaasi vähem siis, kui tempo on taga ja õlu kipub üle keskmise vahutama ja ei mallata ära oodata, kuni vaht alla langeb. Rohkem vahutab vaadivahetamise järel või ka siis, kui õlu või klaas on soe.
Üks selgitus on, et kiiruga valades ei jõua pudelist kogu õlu klaasi. Pudelist õlle kiiresti klaasi valamine nõuab ka oskusi, klaasi tuleb hoida kaldu, klaas põhi suhteliselt kõrgel.
Üks selgitus, miks nii-öelda väikese õlle puhul mõõt alati ei klapi, on see, et ühel juhul on tegu 0,3 liitriga, teisel juhul 0,33 liitriga.
Õlle valamise kombed on riigiti erinevad. Korralikus Saksa kõrtsis ei hakka keegi millimeetritega mängima. Õlut lastakse kannu nii, et vaht voolab üle kannu serva. Briti saartel sama, üleliigne vaht pühitakse klaasi pealt maha. Sellise helduseni meil Eestis küll jõutud ei ole, nentis üks kõrtsipidaja.
Tegelikult on muidugi nii, et ega sellest mõnest millimeetrist või milliliitrist ei kaota suurt ka õllesõber. Tühine kogus. Kui keegi kaotab, siis kõrtsi maine ja suurelt. Kitsiduse mekk on man.