Marju Lepajõe: vankumatute akadeemia

Marju Lepajõe. Foto: Sille Annuk / Postimees

Ajakirja Akadeemia sünnipäevapidustustest on möödas üle kahe kuu, märtsis ilmus ajakirja 300. number, aprillis sai täis 25 aastat (taas)ilmuma hakkamisest.

Neid tähtsündmusi meedias küll pisut kajastati, kuid ebaproportsionaalselt vähe võrreldes sellega, kui erakordselt suur on selle aja jooksul olnud Akadeemia roll Eesti vaimuelus.

Teisest küljest, just Akadeemia universaalne haare teebki kohatuks püüda ajakirja mõtestada kohe ja kiiresti, päevakajaliselt. Paar kuud argielus pole Akadeemia mastaabis rohkem kui üks päev, kui sedagi. Enne juunit öelda midagi selle kohta, mis toimus märtsis, oleks mõtlematu.  

Askeetlik vorm

Ent märkamatust nõuab juba hea akadeemiline stiil, mille esimene tunnus on välise vormi äärmine lihtsus.

Sisu ja ideed on need, mis peavad valitsema, olgu trükises või teadlases. Ligi peab tõmbama traditsioonidega abstraktsus, mille juures mõte ei takerdu millessegi, nagu Garamond’i kirjatüüp või ebamäärane pruunikas tolmumantel, Tartu teadlaste pikkade traditsioonidega kehakate.

Akadeemia on oma lihtsalt kujunduselt, rahulikult muutumatuselt olnud juba veerand sajandit kioskites otse pilkupüüdev keset kaanenägude üksluisust.

Ent märtsis-aprillis suutis Akadeemia isegi üllatada, sest ajakirja pidunumbrid olid saanud niivõrd halli kaaneümbrise, et sellisest märkamatusest oli Tartu lihvitud akadeemilise maitsega kodanikul täiesti võimatu erutumata mööduda. (Näiteks maikuunumbri silmatorkavat helesinist ümbrist nähes süda rütmi ei muutnud.)

Ülikoolidest stabiilsem

Nende lihtsate kaante vahel ja tõenäoliselt vägagi tagasihoidliku eelarve toel, mida realiseerib püsivalt kõigest kaheksa inimesega toimetus, on aegamööda välja kujunenud taasiseseisvunud Eesti üks stabiilsemaid vaimseid institutsioone, mis on – paraku – ülikoolidestki stabiilsem.

Kui ülikoolid on juba kümmekond aastat justkui pea kaotanud, püüdes juhinduda kõikvõimalikest välistest suunistest ja turulettidest, siis Akadeemia on rahulikult lihtsalt teostanud seda, mis ülikool peaks olema.

Õieti ongi Akadeemia üks väheseid kohti, kus laiema avalikkuse jaoks tõesti ilmneb, et Eestis ülikoole siiski esineb.

Ei poliitikas ega avalikus elus ega ka mitte riigiasutusi külastades ei taju kuigi sageli ülikoolihariduse olemasolu Eestis. Haritud inimesi võib kohata meeldival moel riigikohtus ja muuseumides, vahel operatsioonilaual. Ent laiema üldsuse jaoks imbub mõningaid kõrghariduse nähteid ainult trükisõnasse (kui kõrvale jätta uhkete õppe- ja teadushoonete pildid, mida pressis ilmub palju).

Sellel väikesel trükiturul on noor Tallinna ülikooli kirjastus hõivanud hoogsalt ja elegantselt kõik juhtpositsioonid, näidates selgelt, mida ja kuidas üks ülikoolikirjastus peaks välja andma.

Akadeemia on aga see institutsioon (koos paari teise ajakirjaga, nagu näiteks Vikerkaar), mis on kannatlikult visandanud eelneva vaimse mõõtkava, üles kasvatanud hulga autoreid, aga mis kõige olulisem, on aidanud koolitada huvitatud lugejaskonda nii TLÜ kirjastuse produktsioonile kui ka seeriale «Avatud Eesti raamat». Akadeemia toel on hariduse saanud sisuliselt kõik taasiseseisvunud Eesti nooremad teadlased.

Põhjus, miks Akadeemia on muutunud märkamatult asendamatuks väljaandeks, ilma milleta Eesti vaimuelu enam ammu ette ei kujuta, võiks peituda inimest lakkamatult saatvas, isegi piinavas vajaduses süveneda ning süveneda just emakeeles, s.t nii põhjalikult kui võimalik.

Akadeemia rahustab seda vajadust ennekõike universaalse hoiakuga, avaldades kõrvuti näiteks sumeri tekste, Apollinaire’i anekdoote ja Hugo Raudsepa viimaste päevade kirjeldusi nõukogude vangilaagris (nagu läinud aasta eriti hiilgavas 11. numbris).

Ent rahustavalt mõjub ka teadusvaldkondade tasakaal ja püüd saavutada distsipliinideülene vaade. Loomulik teaduste liigendus universalia – hu­ma­niora – socialia – naturalia, mis kõrghariduse tegelikkuses on peaaegu kadunud, viidi Akadeemias sisse algusest peale ja sellest on kindlalt kinni hoitud.

Filosoofia, filoloogia ja teoloogia – õhtumaise teadusliku mõtlemise alus – on ajakirjas stabiilselt au sees kõrvuti kirjandus- ja kunstilehekülgedega ning mõtteloo allikate tõlgetega, mille tähtsus on hindamatu eesti abstraktkeele kujundamisel.

Akadeemia distsipliinideülesus laseb seal avaldada uurimusi, millel sobivat avaldamiskohta muidu õieti ei olekski, aga mida on tegelikult väga vaja publitseerida ja lugeda.

Nii pärjati isegi Akadeemia aastapreemiaga Mati Hindi radikaalne uurimus «Vaade Johannes Aaviku isiksusele seestpoolt» (nr 4–5, 2013), mida teised väljaanded olid hinnanud just radikaalsuse tõttu oma profiilile ebasobivaks.

Kus mujal saaks eksharidusminister siiralt hüüatada: «Kui kolm kohalikku keelt oli jõukohane minu vanaemale, kes vaid kuus talve koolis käis, siis mis pagana pärast ei ole see loomulik minu laste ja lastelaste, kõikide eestlaste laste ja lastelaste puhul? Sellel pole ühtegi arusaadavat takistust.» (nr 4, 2014)? Tõepoolest, kõik austatud haridusministrid, seda te võiksite endalt küsida. Akadeemia lugeja ei haara revolvrit, vaid jääb siiralt ootama analüüsi, sest meil kõigil olid haritud vanaemad.

Akadeemia aitab teostada rahvusülikooli funktsioone: pakub avaldamiskohta uurimustele, mis peavad olema tingimata kirjutatud eesti keeles, sest on erialasid, mille dominant asub Eestis.

Eriti oluline on see humanitaarteadustele, mõtteteadustele, mis uurivad inimmõtlemist ja selle ajalugu, selle väljendumist keeltes, nõudes seetõttu suurimat võimalikku täpsust ka tunnetuses ja eneseväljenduses. Seda võimaldab emakeel.

Keele kujunemine on niivõrd keeruline nähtus, et paratamatult on inimesi, kes rahuldavalt suudaksid võõrkeeles abstraktsetel teemadel kirjutada – nii et seda ka lugeda oleks mõtet –, väga vähe.

Võõrkeelne uurimus õnnestub enamasti siis, kui see on eelnevalt läbi mõeldud ja kirja pandud emakeeles ja siis tõlgitud – siis ei kao nüansid. Seda astmelisust välditakse kergekäeliselt ja tulemuseks on vähese originaalsusega kloonartiklid. Et Eesti mõtteteadused jõuaksid algupäraste töödeni, on vaja stabiilset emakeelset trükifoorumit ja seda Akadeemia ka võimaldab (olles õnneks mitte ainuke).

Akadeemia ja Tartu

Akadeemia on ametlikult määratletud Eesti kirjanike liidu kuukirjana Tartus. Akadeemia oli esimene ajakiri, mis pärast pikka nõukogudeaegset pausi, mil igasugune ajakirjade väljaandmine oli Tartus lõpetatud, õnnestus Tartus asutada ehk taastada. Juba see aitas rehabiliteerida Tartu eneseväärikust.

Ajakirja julgus ja haare, vaimne universalism, mis oli esimestest numbritest kohe ilmne, mõjus tartlaste hoiakutele kiirelt ja tõhusalt.

Ajakirja toimetuse paiknemine südalinnas muutis ülikooli ümber üsna ruttu mõttelisi pingevälju. Kuigi praegune asukoht samades ruumides, kus kunagi elas ja võttis patsiente vastu Friedrich Robert Faehlmann, nõuab toimetuselt leppimist kitsaste oludega, on see vaimne järjepidevus selles hoones linnarahvale sama oluline kui ülikooli peahoone häirimatu paigalpüsimine üle tänava.

Vanad ülikoolilinnad on kasvanud looduse ja filosoofia vastastikuses mõjus. Atmosfäär, mis sellest tekib, on igas linnas kordumatu ja alati ligitõmbav.

Miks Akadeemia ei ole alla käinud?

See on huvitavamaid küsimusi ajal, mil pidevalt näeb kõikvõimalike suurte ettevõtmiste vaimset lagunemist.

Kuidas õnnestus Akadeemial (samuti näiteks ajakirjal Vikerkaar) kujundada toimetus ja vaimne profiil, mis võiks rahumeeli toimida sajandi? Kui aastakäike läbi vaadata, siis ebakindlamaid aegu justkui oleks, aga neist on üle saadud.

Võib tunduda banaalsena, aga vaimuelu institutsioonide puhul on esmase tähtsusega valida etteotsa võimalikult tark, erudeeritud ja loov inimene, kes suudab välja kanda kõik vaimsed perspektiivid.

Seda tahaks rõhutada, sest seda printsiipi ei arvestata viimasel ajal peaaegu üldse, isegi mitte hariduselus. Võti on selles, et eruditsiooni läheduses hakkavad asjad mingil moel ise organiseeruma, neid ei ole vaja kuigivõrd juhtida. Juhtimisega kui juhtimisega hakkab tegelema inimene, kellel eruditsiooni ja haaret ei ole.

Akadeemia peatoimetaja oli 1989–2001 Ain Kaalep, luuletaja, kriitik, tõlkija, mõtleja kõige avaramas tähenduses.

Need määratlused kätkevad endas entsüklopeedilist haaret, nüansseeritud esteetikat, sügavat loomingulisust. Sama oluline on aga ka vastutustunne lugejate ja järelpõlvede ees. Akadeemia (tuleviku) vundamendiks võikski pidada seda, et hästi läbimõeldud printsiipidest ja Ain Kaalepi hoiakutest on kindlameelselt kinni hoitud.

Toimetuse koosseis on muutunud väga vähe. Seda, kui kadestamisväärses vormis on kõik toimetajad, võib näha ainuüksi tegevtoimetaja Indrek Ude pildist ajakirja aprillinumbris, nagu ka tema väga julgest Euroopa Liidu teemalisest nukufilmi stsenaariumist «Hull lehm Europe» sealsamas.

Samas numbris astuvad piltidel esimest korda lugejate ette ajakirja toimetajad, kes vääriksid kõik oma näojoontelt modelleerimist skulptuuris. Nende seas oleks võinud kindlasti olla ka Eduard Parhomenko, kes kujundas Akadeemia filosoofia- ja teoloogiaosa väljapaistvalt tugevaks aastail 1990–1996.

On veel üks vastutustunne, millega Akadeemia paistab silma, ja see on hoolikas ümberkäimine eesti keelega.

Triin Kaalep, Eesti tipptoimetajaid, on toimetanud kõik Akadeemia numbrid, mis sisaldavad ju keeleliselt kõige keerukamaid tekste. Tema ja korrektor Kristin Sarv on tõenäoliselt ainsad kaks inimest Eestis, kes on läbi lugenud kõik Akadeemia numbrid. See on saavutus, mille eest «neile peaks ordeni andma», nagu ütles Tartu kõige napisõnalisem luuletaja Helena Läks.

Ent lisaks sobiks Tartu filosoofilisse linnapilti nendenimeline pink – Tõnissoni platsile. See oleks küllap esimene toimetajatepink maailmas.