JK Tammeka keskkaitsja Kaarel Kiidron leiab, et tänapäeva tippjalgpallis on üha raskem publikule silmailu pakkuda.
Kaarel Kiidron tahab näha rohkem loovust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milline oli esimene MM, mida õnnestus näha?
1998. aasta MM Prantsusmaal. Kõike täpselt ei mäleta, aga finaal on küll silme ees. Hoidsin pöialt Prantsusmaale ja Zinedine Zidane’ile. Seega olin väga õnnelik, kui prantslased krooniti meistriteks ja Zidane lõi finaalis kaks väravat.
Millise mulje on tänavused mängud jätnud?
Enne turniiri algust lootsin näha resultatiivset ja loovat jalgpalli, aga reaalsus on siiski see, et tänapäeva jalgpallis on prioriteet number üks kaitsetöö ja distsipliin.
Kui meenutada eelmist MMi, siis toona oli juba avamäng tõeline tulevärk: löödi kuus väravat, millest kaks olid eriti kaunid. Nelja aastaga on jalgpall ikkagi niivõrd arenenud, et järjest raskemaks on läinud mängijatel publikule silmailu pakkuda.
Kas on ka lemmikmeeskond, kellele pöialt hoida?
Lemmikud on Holland, kes näitab ka praegusel turniiril ühelt poolt väga distsiplineeritud, kuid teisalt väga loovat jalgpalli, ja Hispaania, kelle turniiri esimene mäng Šveitsiga oli pettumus, kuid juba teises kohtumises näitasid nad, miks neid peetakse üheks parimaks meeskonnaks.
Turniiri käigus on sümpaatseks muutunud ka Ghana, kel on sel turniiril noorim koosseis, kuid mängivad väga küpset jalgpalli.
Kuna meil käib meeskonnas ennustusvõistlus, siis on natuke imelik mõnd mängu vaadata. Tahad olla ühe meeskonna poolt, kuid ennustusse märkisid tulemuse, mida pidasid reaalseks, ning siis ei oska enam otsustada, kelle võitu tahta.
Milline kohtumine on seni suurima elamuse pakkunud?
Taani-Kameruni kohtumine, kus oli ohtralt väravavõimalusi ja silmailu.Taani-Jaapani kohtumine, kus jaapanlased näitasid üles tarka meeskondlikku tegutsemist. Eriti jäi silma Keisuke Honda, kes tõestas kohtumise viimase väravaga, et ta on äärmiselt isetu mängija.
Kas miski on ka üllatuse/pettumuse valmistanud?
Pettumuse on kindlasti valmistanud Itaalia ja Prantsusmaa, teisalt on vastavalt siis nende alagrupivastased üllatanud.
Kuigi pall on ümmargune ja üllatusi juhtub, siis Itaalia viik Uus-Meremaaga on minu arvates isegi väike ime, arvestades, et itaallaste vastu mängis ka Andy Barron, kes ei ole oma ametilt jalgpallur, vaid pangaametnik.