Toomas Kiho: Kvissentali või õieti Aruküla kohanimedest

Toomas Kiho Foto: Postimees.ee

Tartu Postimehe teatel otsib linnavalitsus uusi nimesid tänavatele, mis on rajamisel Kvissentali elurajooni – õieti oleks paslik uut rajooni jõeäärsest Kvissentalist eristada ning Arukülaks kutsuda.

Igatahes on kõigiti kiiduväärt abilinnapea Jarno Lauri eeldatu, et «volikogu kultuurikomisjon teeb enne [nimeküsimuse] volikogu istungile läkitamist avalikkust kaasava arutelu».

Seda võimalust tahangi kasutada.

On selge, et kohanimedel, kaasa arvatud tänavanimedel, on mõju meie kultuurilisele olemisele ja enesemõtestamisele, ning see ulatub nende panemise hetkest kaugele tulevikku.

Teisalt on nimedel ka seos, mis ühendab nendes minevikku ning kannab kultuuripärandit väga olulisel määral. Nimede kaudu kõneleb meiega ja järgmiste põlvedega meie enda kultuuri- ja asustuslugu. Sestap ei tohiks kohanimesid panna uisapäisa ning mõistlik ongi vaagida kõiki kaasmõjusid.

Esimene kaalutlusalus

Praegu on välja käidud – vähemalt ajaleheartikli pealkirja tasemel – kaks põhilist ideed: kas uued tänavad ristida Tartu spordikuulsuste nimedega või laevandusega seotud nimetustega.

Tõsi, artiklis on vihjatud ka, et «veel üks võimalus on tänavanimesid panna lähtuvalt sel kohal olnud ajaloolistest nimedest».

Minu meelest peaks olema just see esimeseks kaalutlusaluseks, kuna sel viisil võimaldab tuua Tartu ja just selle konkreetse piirkonna – Aruküla – kultuuri- ja ajalugu elavasse kasutusse. Siin on küsimus meie mälust ning edasikestmisest.

Üks omal ajal tuntumaid ning samas praegu unustatumaid kohanimesid sealkandis on Riistapuu.

Seda nime tasuks kindlasti kasutada ka ühe seal praegu nime ootava tänava jaoks. Kõige paremini sobib see nimi ajalehes lilla värviga trükitud tänavale, kuna selle tänava idapoolne ots ulatub umbes omaaegse Riistapuu talu hooneteni, tänav kulgeb aga täpselt tolle talu kunagisel maal.

Riistapuu nimi on iidne ja ajas kaua vastu pidanud, selle nime leiab juba Rootsi-aegselt maanteedekaardilt (1695. a – Ristopa), kindlasti on ta aga palju vanem ning see nimi on järjepidevalt Arukülas eksisteerinud, ta on kantud kõikidele 1920.–1930. aastate topokaartidele (Riistapuu) ning esineb ka nõukogudeaegsetel (Riistapu, 1947, 1967).

Praegu asub samanimeline kinnistu ida pool Aruküla teed ning kõnealune tänav otse selle poole viibki.

Pealegi, kui tänav kannab Riistapuu nime, siis võivad ülejäänud tänavad ka tõepoolest laevandusega seotud olla – Poomi, Tüüri, Masti või veelgi paremini sobiksid veesõidukitega seotud riistad: Hauskari, Aeru vms.

Sel juhul poleks esmapilgule aimatavgi, et Riistapuu viitab peale muu siin kontekstis ka ajaloolisele süvapärandile. (Vahemärkusena: laevandusnimede puhul tuleb aga rõhutada, et kohanimede rändama sundimine pole hea mõte, niisiis ei tohiks uusrajoonis mingil juhul kasutada omaaegset kesklinna tänava nime Lodja, see tekitaks asjatut segadust ning lõikaks jalad alt ajaloolisel nimetraditsioonil. Kui tingimata Lodja nime tahta Kvissentalis kasutada, oleks see mööndav ainult kujul Uus-Lodja.)

Ehe väärtus

Siiski võiksid ka ülejäänud tänavad ses uues linnaosas saada ajaloost ja kultuuripärandist tulenevad nimed.

Lõunapoolne, Riistapuuga paralleelne tänav võiks kanda Meruski nime, samuti talunime järgi, ning põhjapoolne, lühike oranž tänavajupp Ignatsi nime.

Need oleksid tänavanimed, mis kannaksid edasi autentseid talunimesid ning oleksid seotud samanimeliste taludega, mille kunagisel maal nad just täpselt kulgema hakkavad.

Nendegi nimede eriväärtus tuleneb nende ehedusest. Sinine põhja-lõunasuunaline transiittänav võiks sama loogika järgi olla Klaose tänav, kuna lõuna pool asus just sellenimeline talu ning see nimi muutuks eriti asjakohaseks, kui kunagi seda tänavat pikendataks veelgi lõuna suunas edasi.

Loodan, et ajaloost ja nii-öelda pinnasest endast tulenevad nimed pälvivad ka linnavolikogus heakskiitu.

Võime rõõmuga tõdeda, et kuigi «on tühi maa ja lage väli», nagu sõnas Jarno Laur, on tolleski piirkonnas, Arukülas olemas rikkalik ja tüse kultuurkiht. Selle ärakasutamist ja edasikandmist peaksime pidama enda ülesandeks tulevaste põlvede ees.

Eks seda vastutust Riistapuu jt teiste nimede edasikandmisel tunneme, kui loeme «Hõbevalget»: «Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja.»

Loe ka: «Kuus Kvissentali tänavat vajab nime», TPM 28.5.