Ivi Drikkit: varas kaunistab kodu?

Ivi Drikkit. Foto: .

Tartu Postimees sai Tammelinnas elavalt tartlannalt sellise kirja: «Pikanäpumees või -naine, kes sa võtsid Tartust Tammelinnast ühe aia pealt tumepruuni plastmassist lillekasti koos kinnitusklambrite ja õitsvate lilledega, palun too kast ja klambrid tagasi. Tore, et sa oskad hinnata lillede ilu, kuid meil on kahju, et sa ei tea, kuidas neid ise kasvatada. Sinu soov oma koju ilus värviline lillelaiguke tekitada oleks leidnud lahenduse ka teistmoodi. Tulnud küsinud ja võimalusel oleks me sind aidanud. See, mis sa praegu tegid on vargus. Materiaalselt ei ole kahju suur, kuid kurvaks teeb, et meie poolt talvel kasvatatud lillede ilu ei ole võimalik enam teistel ja ka endal nautida.»

On varemgi kurdetud, et võõrad käed kipuvad koduaedadest lilli murdma: kevadel nartsisse ja tulpe, suvel pojenge ja roose ning muid iludusi.

Üks perenaine ahastas oma mahatallatud tulbipeenra juures: «Tulnud ja küsinud, ma oleksin andnud! Miks ta pidi sedaviisi tegema...»

Teine aednik kiitis noormehi, kes tulidki ja küsisid, et teil nii ilusad lilled, ehk murraksite meile paar õiekest – tahaks kangesti kinkida, aga raha ei ole. Siis oli ta neile murdnud rohkem kui paar, pakkinud kenasti sisse ja õpetanud, kuidas lilled kauem värsked püsivad. Veel huvitas teda, seda küll tagantjärele, missugused need tütarlapsed – kindlasti tütarlapsed – olid, kellele nii väga taheti lilli kinkida. Väga ilusad? Väga toredad?

Me keegi ei tea, kuhu viidi Tammelinnast varastatud lillekast. Üldiselt arvatakse, et ilumeelega inimene inetuid tegusid ei tee, aga küllap on mõne inimese ilumeelgi sedavõrd väärastunud, et enda kodu kaunistamiseks sobib ka teistelt äravõetu. Isikupärane taimekooslus, mis on kasvatatud ja sätitud ühte kindlasse kohta, ühtede inimeste maitse järgi, nende töö ja hoolega. Kuidas keegi üldse söandab sellist oma aiale või aknale välja panna? Milliste tunnetega ta ise seda vaatab?

Juunis ja juulis peetakse üle Eesti surnuaiapühi, mis puhuks haudadele uusi lilli istutatakse. Kui seda ei tehta pelgast kohustusest, on neil lilledel rohkem tähendusi, kui olla lihtsalt begoonia või petuunia, ja päris kindlasti on nad kinnituseks, et lahkunut pole unustatud.

Eelmisel aastal istutasin enne jaanipäeva ema hauale neli potiroosi. Mõni aeg hiljem sinna tagasi minnes nägin vaid nelja tühja auku. Või mis neist pisipõõsastest rääkida, hauaplatsidelt on üles kistud ja minema viidud ka ilupõõsaid ja puukesi.

Tammelinlanna lõpetab oma kirja nii: «Muidugi on meie poolt naiivne loota, et varas lehte loeb, ja ammugi seda, et ta midagi tagasi toob. Pigem tahan hoiatada tammelinlasi ja kutsuda neid üles tähelepanelikkusele. Kaitske oma kodu, kuid ärge olge ükskõiksed ka selle suhtes, mis toimub teie naabri maja ümber.»

Sellest võib olla abi. Aga mida teha hauarüüstajatega? Lilled vastu ei hakka ja vargal pole surnutest sooja ega külma. Ammu pole märganud ka politseiteadet, et on tabatud mõni kalmistu lillevaras. Aga tõesti – miks ei ole? Miks?