iDeal kampaania

Ülo Veldre: müüge parem sild maha

Ülo Veldre

FOTO: Margus Ansu

Tartu linnavalitsus on ette valmistanud Mart Reiniku gümnaasiumi (MRG) baasil uue kooli moodustamise ning selle riigistamise tööversioonis Tartu Jaan Poska gümnaasiumina. Praegune gümnaasium peaks jätkama põhikoolina Tartu Mart Reiniku kooli nime all.


MRG lahutamine on väidetavalt kantud haridusreformi põhimõtetest, kuigi kõnealusel juhul pole otsene seos tihedam kui jesuiitlik põhimõte «eesmärk pühendab abinõu».

Ümberkorralduste ajendiks ja eesmärgiks on Tartu üleinvesteeritud ja lõhkilaenatud eelarve lappimine, milleks kõlbab ka Tartu värskeimast gümnaasiumihoonest lahtisaamine.

Garantiid ei ole

Kui haridusreformi sisuks peaks olema hariduse kvaliteedi parandamine, siis kuidas MRG põhikoolistamine ja gümnaasiumiosa riigistamine seda eesmärki täidab? On ilmne, et riigistamisega kaotab linn järjekordse hoova võimust Tartu haridusvõrgu üle ja ta enda võimalused koolireformi tegemiseks halvenevad. Seejuures ei ole mingisugust garantiid, et haridus- ja teadusministeerium oleks huvitatud uue gümnaasiumi ülesostmisest.

Asi ei ole haridusministri huvis mõned gümnaasiumid riigistada, mis on teisejärguline sundkäik koolivõrgu korrastamiseks ja ebaefektiivsetest kuludest (sh üleliigsetest koolihoonetest) lahtisaamiseks. Aasta lõpuks ehk selgub, mitme koolimaja ülevõtmiseks ministeeriumil tegelikult raha jagub.

Samas pole avalikult räägitud ministeeriumi eelistustest juhuks, kui riigistamise soovijaid on eelarve võimalustest rohkem. Kahtlen, kas ministeerium eelistab panustada gümnaasiumihariduse arendamisse just Tartus, kus olukord niigi üle riigi keskmise.

MRG renoveeritud koolihoone müümine annaks avalikkusele otsese signaali, et Tartus on gümnaasiumikohti liiast. Kiretu statistika järgi ongi, sest iga kolmas Tartu gümnasist (ja iga kümnes põhikooli õpilane) on pärit mõnest teisest omavalitsusest.

Sellest vaatevinklist on Reiniku gümnaasiumi ümberkorraldamine afäär, mille tulemusena on märksa tõenäolisem toimiva gümnaasiumi lõhkumine kui koolimaja müügiga laenust lahtisaamine.

Kui riik on huvitatud heast gümnaasiumiharidusest ja MRG seda annab – konkurss neli inimest ühele kohale ja eksamitulemused üle keskmise –, siis riigile sobib ka status quo: las Tartu linn jätkab koolipidajana ja maksab sellega seonduvad kulud. Miks peaks ministeerium niigi pingelise eelarve tingimustes soovima endale (kas või ajutisi) lisakulusid ja «põrsast kotis» uue sünnivaludes kooli näol?

Kui üldse, siis näiteks selleks, et turumajandusest teada kaalutlustel üks konkurent ära kaotada, mis tagab allesjääjatele paremad tingimused. Esmapilgul võib-olla ootamatu perspektiiv, aga kui palju on (Lõuna-)Eestis neid direktoreid ja omavalitsusjuhte, kes kiristavad hambaid tugevamate põhikoolilõpetajate Tartusse lahkumise pärast…

Kui haridusreformiga kaasnevaks paratamatuseks on gümnaasiumide arvu vähendamine, siis ministeeriumil on märksa lihtsam sulgeda just riigikoole. Mitte et see oleks olnud haridusministri eesmärk, vaid selliseks võib kujuneda karm tegelikkus.

Märtsis-aprillis vahetub valitsus ning võimaliku uue haridusministri eelistused koolireformi suhtes on ju teadmata, nagu ka suhtumine praeguse ministri hea tahte deklaratsioonidesse.

Ei õpita vigadest

Tartul on vastav kogemuski olemas. 2002 müüdi Puiestee tänava kinnistu Audentese koolile samuti «heade kavatsustega», aga Tartu munitsipaalharidusvõrgule on see kompleks lootusetult kadunud.

Tartlase vaatevinklist peaks lähtuma Tartu munitsipaalõppeasutuste arengukavast, mis näeb ette koolivõrgu laiendamist ja uue gümnaasiumihoone ehitamist, mitte munitsipaalkoolivõrgu kokkutõmbamist.
Nii on MRG gümnaasiumiosa riigistamine vastuolus arengukavaga ja toob taas esile võimukoalitsiooni sõnade ja tegude lahknemise.

Eelmise sajandi lõpukümnendil koostati direktorite osalusel Tartu koolide remondivajaduste pingerida. Reformierakonna tõusuga koalitsiooni juhtparteiks pandi see mitmepoolne kokkulepe kalevi alla.

Nende töödega pole praeguseni ühele poole jõutud, samal ajal kui mõni haridusasutus on saanud mitu suurt investeeringut – vajaduste põhjendamise asemel on need koalitsiooni häältega lihtsalt «väljaspool järjekorda» eelarvesse kirjutatud.

Raha puudumisele viidates ei ole aastaid suudetud täita kõiki tervisekaitse- ja päästeameti ettekirjutusi, kuid on jagunud raha uusobjektide ja juurdeehitiste jaoks, mis on osutunud 1,5–2 korda kallimaks (näiteks Lotte lasteaed) võrreldes sarnaste ehitistega teistes omavalitsustes.

Linnavalitsus ei ole kinni pidanud enda lubadustest (vene lütseumile lubatud investeeringukava Puškini gümnaasiumiga liitmise ajal) ega ole suutnud leida rakendust aastaid alakoormusega töötavatele koolidele (Veeriku põhikool).

Ka suurima masu ajal on heldelt jagunud miljoneid luksuslikele parteiprojektidele, aga mitte elementaarseid investeeringuid koolihoonete lagunemise vältimiseks. Ma ei ole põhimõtteliselt Ahhaa-projekti vastu, küll aga selle ehitamisele «tahte triumfina» majanduslanguse oludes, kus pole raha selle ülalpidamiseks.

Ilusad valed

Linna arengukava 2011. aasta tegevuskavas on seatud munitsipaalkoolide renoveerimine ja invanõuetele kohaldamine (20 mln kr) sõltuvusse MRG gümnaasiumiosa riigistamisest.

Ajakirjanduse kaudu on väidetud, et sellega vabaneb Tartu eelarvesse iga aasta üle 17 miljoni krooni, mis on järjekordne ilus vale. Tegelik summa on umbes kolm korda väiksem ning seadusest tulenevalt ei saa sedagi täies mahus kätte enne 2012. aastat. MRG lahutamise korral tuleks 2011. aastal uude kooli hoopis investeerida, et see iseseisvana üldse toimima hakkaks.

2007. aastal, kui valmistati ette Tartu munitsipaalõppeasutuste arengukava, loetles haridusala abilinnapea Jüri Sasi koole, mis kindlasti jätkavad gümnaasiumina ja mis kindlasti ei jätka. Kas tegu oli ainult Reformierakonna või kogu koalitsiooni n-ö tagatoaotsusega, aga poliitilist vastutust võtta ei julgetud.

Kavandatud muudatused jäid avalikult läbi arutamata ja veenvalt põhjendamata, need lülitati arengukavast välja ning haridussüsteemi korraldamine jäi soiku. Ainuke tulemus oli õpilaste, lapsevanemate, õpetajate ja ka vilistlaste ebakindlus oma kooli tuleviku suhtes. Uskuda nüüd, et uitmõttena kerkinud MRG riigistamine lahendaks kõik probleemid, on enam kui naiivne.

Et MRG on osa Tartu haridusvõrgust, siis klassikomplektide hulga muutmine tekitaks ahelreaktsiooni, mille järgmised sammud on prognoositavad (kunstigümnaasiumi, Forseliuse, Raatuse jne gümnaasiumi reorganiseerimine).

Et kõik muudatused nõuavad vähemalt esialgu lisaraha, aga ilma ühtegi kooli sulgemata otsest kokkuhoidu ei teki, siis sellise ahelreaktsiooni vallandamine on enam kui vastutustundetu.

Tartu võimukoalitsioon ei ole Jüri Sasi kureerimisel võimeline linna haridusvõrku jätkusuutlikult majandama. Veel vähem kavandama ümberkorraldusi ja neid niimoodi ellu viima, et inimestel tekiks arusaam muudatuste vajalikkusest ning kindlusetunne tuleviku suhtes.

Nagu mõtlematult ja ülikallilt ehitatud Vabadussilla mahamüümine ei lahendaks Tartu linna liiklusprobleeme, ei parandaks MRG gümnaasiumiosa riigistamine Tartu koolivõrgu ümberkorraldamisel tehtud vigu, vaid tekitaks probleeme juurde.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles