Eestlased võtsid lõunamaise sõna omaks

Ciao erinevates keeltes. Illustratsioon: Repro

Eestisse tulnud itaallasi tabab siin tore üllatus: kõik ütlevad tere ja head aega neile nii tuttavalt kõlava sõnaga, kuigi esialgne ciao on aastakümnete jooksul eestlastele suupärasemaks tšauks muundunud.

Siia pikemaks ajaks jäädes märkavad itaallased ka ise, et koduse häälduse asemel jääb neile järjest enam külge hoopis siinne variant.

«Mulle tundub, et minu ciao on nüüd palju lähemal teie tšaule kui originaalsõnale,» rääkis Eestis elav itaallasest ajakirjanik Giovanni An­gioni.

Sama kinnitas ka siin töötav ja õppiv Davide Ticchi (pildil). «Eestis elades tundub tšau kasutamine lihtsalt loomulikum ja on isegi natuke naljakas,» arvas ta. Itaallased ise ütlevad ciao’s selgelt välja kõik vokaalid.

Kuuleb igal pool

Mõlemad on palju ringi rännanud ja kui Ticchi pole teistes riikides ciao’d eriti märganud, siis Angioni on seda kuulnud peaaegu igal pool. Või vähemalt sõnu, mis kõlavad sarnaselt.

Saksamaal ja Prantsusmaal öeldakse näiteks midagi, mis kõlab nagu ciuz, Leedus kasutatakse midagi ciao-sarnast ning Rootsis samuti. Leedu puhul ei olnud Angioni küll kindel, kas tema sealsed kolleegid sõna äkki hoopis tema pärast ei kasuta.

See, et näiteks eestlased on itaalia sõna endale võtnud ja selle sobivaks mugandanud, ei häiri Angionit põrmugi. «Miks peaks? Seda on ju palju lihtsam mõista kui väga formaalset «lugupidamisega»,» muigas ta.

Kardinatagusest muusikast

Itaalia kultuuri levikuga ja väljarändajate abil on ciao levinud igale poole üle maailma. Näiteks kasutatakse seda mõnedes Aafrika riikides, Lõuna-Ameerikas ja Jaapanis.

Mõnel pool, näiteks ingliskeelsetes riikides, on see pigem haruldane väljend, mida kasutavad mõne grupi esindajad. Nagu meil, on see Lätis aga üks enimkasutatavaid hüvastijätusõnu.

Itaallased ise kasutavadki ciao’d nii kohtudes kui lahkudes, paljudes keeltes on see aga pigem hüvastijätuna mõeldud.

Lõuna-Euroopas on mõistetav, et naaberriigid itaallastelt mugava sõna üle võtsid, aga see, kuidas ja millal see Eestisse ja teistesse Balti riikidesse raudse eesriide taha jõudis, on pisut hägune.

Keeleteadlased siin suurt aidata ei oska, Tartu ülikooli eesti keele assistendi Katrin Kerni sõnul seetõttu, et kõnekeelt eriti ei registreerita ja enne üheksakümnendaid ei tundnud uurijad selle vastu peaaegu üldse huvi.

Vanemteadur Reet Kasik nii palju siiski mäletab, et tema noorusaegadel, kuuekümnendatel aastatel oli väga populaarne lauluke, kus olid sõnad «ciao, ciao, bella». Kas tervitusena võis sõna mingis seltskonnas kasutusel olla juba palju varem, ei osanud ta arvatagi.

1967. aastal ilmus kunstnik Heinz Valgul (pildil) karikatuuriraamat naiste ja meeste suhetest, nime kandis see kogumik «Ciao, Karli» (pildil esikaas). Tema sõnul oli sõna selleks ajaks juba üldisemalt kasutatav.

«See sõna tuli käibele siis, kui ma olin üliõpilane ja ma oli üliõpilane viiekümnendate lõpul. Ja siis oli see sõna juba üliõpilaste hulgas küllaltki levinud,» rääkis Heinz Valk.

Tema arvates tuli ciao üsna kindlasti muusikast, sest see oli just too aeg, kui välismaalt hakkas rohkem vinüülplaate tulema. Enne seda mängiti peamiselt sõjaeelset muusikat või Moskvas toodetud plaate.

Teiselt poolt raudset eesriiet toodud ja pidudel mängitud plaatidelt kõlasid aga ladina tantsumuusikarütmid ning peamiselt ingliskeelsetesse lauludesse oli muu hulgas ka itaalia või hispaania keelt vahele lükitud.

Üks sealt tulnud sõnadest oligi ciao.

Valgu sõnul oli tudengitel oma släng, mis erines nii sellest, mida kasutasid töölisnoored, kui ka sellest, mida rääkisid keskkooliõpilased. Paljud uudissõnad või uusvormid jäidki vaid ühte seltskonda ja mujal ei juurdunud, tšauga läks aga teisiti.

«Vahepeal minu põlvkond seda tšaud ei kasutanudki eriti palju, sest noorusaja järel, kui saadi täiskasvanuks ning tuli soliidselt käituda ja rääkida, kadusid sellised slängisõnad käibelt,» meenutas Valk. «Aga ühel hetkel tulid mitmed neist uuesti tagasi ja nende hulgas ka  tšau.»

Laulud püsivad siiani

Üsna tõenäoline on, et vastutuse ciao tagasitoomise eest võib panna Itaalia menubändi Marino Marini kvarteti õlgadele. Kuuekümnendate alguses käisid nad Eestis kontserti andmas ning olid tohutuks inspiratsiooniks siinsetele muusikutele.

«Neist jäi siia tohutu hulk laule, mis tulid hiljem eesti keelde tõlgituna kasutusse ja mida kuuleb raadiost siiamaani,» mainis Valk.

Teistegi ansamblite lugusid tõlgiti ja näiteks tegi legendaarne laulukirjutaja Heldur Karmo eestikeelsed sõnad itaalia tra­ditsionaalile «Bella ciao», mille laulis Eestis kuuekümnendate lõpus kuulsaks Vello Orumets koos ansambliga Laine.

Muusika ja Itaalia filmide koosmõjul kinnistus tšau mitmes põlvkonnas nii tugevalt, et praeguseks saavad selle tähendusest aru ning kasutavad seda nii vanavanemad kui lapselapsed.
------------------------------------------------------

Itaallaste energiasüst Eesti muusikale

1963. aastal tuli Eestisse esinema Marino Marini kvartett (pildil), kelle lugusid on mänginud isegi The Beatles.

Muusik Vello Salumets on meenutanud, et tol ajal haruldane välismaise ansambli kontsert tõmbas publikut Estonia kontserdisaali nii palju, et see oli puupüsti täis ja suurem osa huvilistest jäi veel ukse taha.

Eestlaste õnneks läks Eesti Televisiooni inimestel korda ära rääkida Itaalia ansambli mänedžer ning kontserti sai vaadata ka televiisorist.

Marino Marini laule võis pärast seda kuulda igal pool: Eesti Raadios, liuväljadel, kinos seansside vaheajal ning neil, kellel oli magnetofon või plaadimängija, said kuulata linte-plaate ka kodus.

Kohalikud noortebändid võtsid need laulud ka oma repertuaari ja tegid oma versiooni, näiteks Tiiu Variku kuulsaks lauldud «Quando» või Ruja «Kri­minaaltango».

Lisaks ilmus tantsusaalidesse ansambli kontrabassimängija näidatud tvist. (TPM)

Ciao

Veneetsias kasutati tervituseks viisakusväljendit s-ciào vostro või s-ciào su, mis sõna-sõnalt tähendab «ma olen sinu ori». Aja jooksul sai sellest lühenedes ciào, mille itaallased võtsid üle kirjapildiga ciao. Levinud on see peamiselt koos Itaalia kultuuriga, näiteks 19. sajandi lõpus viisid Itaalia immigrandid ciao nii Põhja- kui ka Lõuna-Amee­ri­kasse.