Ratastoolimees avas Annelinnas poe

Mati Rohtlaan näitab kergemat tüüpi tugiraami, mida saab ühe käeliigutusega kokku panna. Foto: Margus Ansu

Viljandis invaabivahendite müügi ja laenutusega tegelev Mati Rohtlaan laiendas oma ettevõtet ja lõi teise kaupluse Tartusse.

Praegu veedab Mati Rohtlaan suurema osa oma ajast just Tartus, oodates isiklikult kliente Kalda tee 24 asuvais ruumes, kus veel mõni aeg tagasi oli laste mängumaa. Seintele maalitud lõbusad pildid, mis väljendavad liikumist ja rõõmu, jättis Rohtlaan targu alles.

«Need sobivad siia väga hästi,» sõnab ta heatujuliselt ja sõidab kirjutuslaua tagant viuhti oma ratastooliga keskpõrandale välja.

27 aastat tagasi oli Mati Rohtlaan tavaline 27-aastane mees, kel polnud vaja hetkekski ette kujutada seda, mismoodi näeks välja elu siis, kui ta omil jalul käia ei saaks. Varasügisene must jää sai aga saatuslikuks ja auto, mille roolis ta oli, kihutas teelt välja.

«Ma lootsin küll ja treenisin end kolm aastat järjest, aga kui tulemusi ei tule ega tule, siis ühel päeval lepid saatusega,» meenutab ta.

Mati Rohtlaane invavahendite kaupluse müügisaalides asuvad eri tüüpi ratastoolid. On selline tool, mis on mõeldud lapsele, ning selline, mis mõeldud aktiivsele ja sportlikule ratastooliinimesele. On liikumist toetavad tugiraamid ning abivahendeid, mis aitavad inimest kas vannis, duši all või tualettruumis. On madratsid, istmekõrgendused, kargud, küünarkepid ja treenimisvahendid.

Mati Rohtlaan tuletab meelde, et puuetega inimestel, lastel ja vanaduspensionäridel on paljusid abivahendeid võimalik osta ja laenata soodustusega. Toetuse aluseks on abivahendikaart ning infot, kuidas seda kaarti taotlema asuda, tuleb küsida perearstilt.

Poepidaja sõnab, et 27 aasta tagune aeg, mil tema ratastooli jäi, on võrreldes praegusega nagu öö ja päev. Ja kuigi tal on kaupluseseinal tunnistus eeskujulikult läbitud abivahenditehnika täienduskoolituse kohta, ei anna ükski koolitus õppijale seda, mida sellele mehele on andnud elukogemus.

Kui Rohtlaan ratastooli jäämisega lõpuks leppinud oli, otsustas ta oma eluga midagi ette võtta, sest käed olid ju terved ja mõistus korras.

Kõigepealt asus Rohtlaan leiba teenima puidutreipingi taga, seejärel võttis käsile arvutiõppe ja töötas mitu aastat raamatukogus. Lõpuks tegutses toitlustusäris. Siis tuli masu.

Ja siis läks ta Tallinna tehnikaülikooli majandust õppima.

«Tegelikult ei ole ma selline ringitormaja, nagu nüüd võib mulje jääda,» räägib ta. «Lihtsalt olen püüdnud muutuvates oludes eluga kohaneda.»

Rohtlaane müügi- ja laenutusäri tagumise toa kardina taga paikneb väike töökoda, kus saab teha invavahendite hooldustöid ja pisiremonti. «Olen ju Tihemetsa tehnikumi poiss, mul on taskus tehniku-mehaaniku paberid,» sõnab ta.

Elektrooniline uksevalvur hakkab piiksuma ja kauplusse astub annelinlane Zinaida Suško. Ta on jätnud oma kolmerattalise invajalgratta ukse taha ja astub sisse juttu puhuma.

«Tulin kontrollima, kas mu rattakummid vajavad ehk pisut pumpamist,» lausub ta ja kiidab uut kauplusepidajat – kui nüüd on midagi vaja, ei pea enam üle jõe linna sõitma.