/nginx/o/2014/05/26/3064850t1h8e1f.jpg)
E-kunstisalongis saab Peeter Alliku näitusel vaadata suures mõõdus graafikat aastaist 1992–2013 ning aastal 2010 valminud illustratsioone Kristian Kirsfeldti teosele «Kalevipoeg 2.0» – meie rahvuseepose moodsale töötlusele.
Maalikunstnik tegi näituse graafikast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varasemal loominguperioodil lähtus Allik eelkõige popkunsti esteetikast, kuid nüüdseks on ta loobunud kindlast kunstikontseptsioonist. Iga uue teose või seeria loomiseks on tarvis luua ka uus ideetaust.
Läbivaks jooneks on Alliku loomingus jäänud aga humoorikas lähenemine maailmas toimuvatele protsessidele, olgu nendeks poliitika vangerdused, finantskrahhid või kultuurimaastiku moeröögatused.
Ühiskond ja kirjandus
Ühiskonnakriitiliste probleemide käsitlemine nii majanduslikus, poliitilises kui ka sotsiaalses võtmes tuleneb ühest küljest kunstniku enda läbielatust ning talle olulistest teemadest.
Teisalt taandab ta need muidu nii tõsised teemad universaalsesse kujutava kunsti keelde, mis teravalt vaimukana sürreaalsuse piire kombates on vaatajale loonud mängulise maailma. Siin loob tähendused vaataja ise.
Vaheldumisi eesti- ja ingliskeelsed loosungid pildipinna keskel suunavad vaatajat looma sisulist sidet teksti- ja visuaalkujundite vahel. Ka kõige pisemad detailid või tuttavlike vormide deformatsioonid nõuavad vaatajalt tähelepanelikkust ja avatust.
Allik loob enda sõnutsi jutustavat kunsti: publik on silmitsi visualiseeritud looga, mille kunstnik on esitanud vabalt interpreteerimiseks.
Peeter Allik on inspiratsiooni leidnud ka ilukirjandusest. Visuaalne mõttelõng on alguse saanud näiteks eelmise sajandi vene sürrealistliku kirjaniku Daniil Harmsi teoseid lugedes.
Lapsepõlvemälestused leiavad samuti tee Alliku graafikasse. Graafilise lehe «Jõhvikate erastamine» (2012) juures meenutab kunstnik, kuidas ta 1970. aastatel väikese poisipõnnina sai kaasa sõita ühistele marjakorjamistele sohu.
Linoollõike tehnikas saavutab Allik oma isikupära joone intensiivsusega mängides. Linooli uuristatud vaod on kord väga jämedad ning üldistavad, kuid siis jällegi õhkõrnalt peened, luues illusiooni valguse ja varju mängudest.
Kunstnikule endale pole maalikunstil ja graafikal erilist vahet. Mõlemad kujutava kunsti liigid annavad edasi konkreetset vormi ja sisu, mis ongi kunstniku meelest nende peamine eesmärk. Värv ja joon iseeneses kaotavad tähtsuse. Kui graafik on virtuoosne, ilmnevad tema mustvalgetes teostes ka värvid.
Graafikakogumik
Näituse avamisel oli ka Peeter Alliku loomingut tutvustava raamatu «Art is a serious thing» esitlus. Teosesse on koondatud suurem osa tema suuremõõtmelisest graafikast, välja on jäänud ainult lähiajal loodud graafilised lehed.
Kogumikku on Allik valinud tekste nii eesti kui ka välismaiste kunstikriitikute-teadlaste sulest. Nii võib raamatust leida värvika kirjutise aastast 1998, mille autor on Harry Liivrand, aga ka läti kunstiajaloolase Stella Pelše kirjutatud näitusearvustuse.
Peeter Allik
• E-kunstisalongis (Raekoja plats 20) saab 7. juunini vaadata Peeter Alliku graafikanäitust.
• 1966. aastal Põltsamaal sündinud Peeter Allik on lõpetanud Tartu ülikooli maali eriala.
• Näitustel osalenud 1988. aastast, Eesti Kunstnike Liidu liige 1995. aastast.
• Aastast 2005 on Tartu kõrgema kunstikooli maalimise õppejõud.
• Pälvinud Ado Vabbe preemia (1997), Konrad Mäe medali (2001) ja Kristjan Raua preemia (2005).