Tartu Postimehe intervjuu linnapea Urmas Klaasiga. Tartu rahvaarvu kasvamise nimel tuleb pingutada

Linnapea Urmas Klaas ütleb intervjuus Jüri Saarele, et pole eelmisest linnapeast jäänud kabinetis muutnud muud, kui et lasi linnamuuseumisse tühjaks viia suure kingituste kapi. Foto: Kristjan Teedema

Linnastumine Eestis paratamatult jätkub, kuid peab kõvasti pingutama, et elukeskkond ja töövõimalused kallutaksid noorte valikut just Tartu kasuks, ütleb üle kuu linnapeaametit pidanud Urmas Klaas. Aga see tähendab ka elukeskkonda selles mõttes, et noortel inimestel oleks huvitav siin elada, et oleks väljas käimise kohti, oleks meelelahutust.

Kuidas seadsite ümber eelmisest linnapeast jäänud kabineti?

Ma ei ole midagi siin muutnud. Ainus asi, see suur kingituste kapp, kutsusin linnamuuseumi töötajad ja lasin kingitused muuseumisse viia, et uutele kingitustele ruumi teha.

Kuidas on uue Urmase tulek Tartu juhtimist muutnud?

Ma olen ametis olnud natuke üle kuu. Me paneme kokku analüüsi linnavalitsuse struktuuri vastavusest meie ülesannetele, mis tulenevad seadustest, volikogu otsustest, õigusaktidest. Kas linnavalitsus teeb seda, mida ta teeb, piisava süvenemisega õigetes kohtades. Kas tööjõud on õigesti paigutatud ja kas meie inimesed on piisavalt motiveeritud oma ülesandeid täitma.

Sellelt pinnalt saab langetada otsuseid, mis puudutavad linnavalitsuse struktuuri ning meie tööl olevate inimeste arvu ja nende paiknemist.

Kas ametnikke on liiga palju või liiga vähe, ei ole jah või ei vastuse küsimus. Lauspalgatõusu ametnikele ma volikogust küsima ei lähe, sellele peab eelnema analüüs.

Mis on teie missioon Tartu linnapeana?

Olla väga hea linnapea. See tähendab juhtida Tartut nõnda, et oleks arvestatud inimeste arvamust, et linnavalitsuse ja volikogu vahel valitseks hea koostöö ja et Tartu oleks inno-vatiivne, hea elamise paik.

Millised üllatavad probleemid linnapeana eest avastasite?

Mul oli väga palju positiivseid üllatusi. Üsna levinud on olnud arvamus, et Tartus on igav ja toimub vähe üritusi. Kui süvenesin kultuurikalendrisse, oli positiivne üllatus see, et Tartus on palju erinevaid ja kõrgetasemelisi üritusi.

Ma tulin ju siia ajal, kui oli üleval konflikt Tartu kesklinna söögikohtade omanike ja linnavalitsuse vahel. Väga positiivne on see, et mõistliku suhtlemise järel lepiti kokku, mida teevad ettevõtjad ja mida linnavalitsus, ja me leidsime, et on mõistlik välikohvikute lahtiolekuaega pikendada.

Mõnikord me ametnikena lähtume eeldusest, et meie mõtete ja ideedega ei tulda kaasa. Või räägitakse kahes erinevas keeles, on ametnike keel ja linnakodanike keel. Kuidagi peab need kaht rühma omavahel kokku viima.

Üldjuhul on vahetu normaalse suhtlemise teel küsimused lahendatavad. Ju siis ei suheldud piisavalt ja ju vajas barjääri sulatamine aega.

Mida siis teha, et sellist barjääri poleks?

Üldiselt on Tartu linnavalitsuse ametnikud väga tublid ja töökad. Kindlasti on probleeme, aga olles enamiku osakondi ja teenistusi läbi käinud, julgen öelda, et meie ametnikud on kogemustega ja tublid.

Kindlasti on oluline kaasamine. Ma ei taha, et see oleks vaid sõnakõlks. Mida kaasamine tähendab, jääb tihtipeale arusaamatuks. Kaasamise puhul me ei peaks rääkima üksnes kaasavast eelarvest, vaid ka selles mõttes, et kaasame kodanikuühendusi ja kolmandat sektorit linna ülesannete täitmisse, kus võimalik, andes vastutuse ja ka ressursid. Skandinaavias näiteks on sotsiaalhoolekanne üldjuhul üle antud kolmandale sektorile. Isegi selle valdkonna abilinnapead ei ole.

Teiseks, mida ma näen ja olen kogenud, et kui öeldakse küsimusele vastuseks ei – no ei ole võimalik kogu aeg öelda jaa –, siis tuleb see ei öelda selgelt ja ka selgelt argumenteeritult. Muidu järgneb kibestumine, et linnavalitsus ei taha teha koostööd.

Mida teha, et inimesed tunneksid end kaasatuna? Kaasamine on praegugi mitmel puhul kohustuslik, olgu või planeeringute koostamisel.

Kaasava eelarve juures on oluline pedagoogiline aspekt.

Teiseks pean oluliseks digitaliseerimist, pean silmas planeeringute ning ehituse ja arhitektuuri valdkonda. Kogu asjaajamine peaks olema digitaalne ja inimesel peaks olema võimalik jälgida, kuidas tema dokumente menetletakse. Siin on väga suur arenguruum.

Ma eeldasin, et linnavalitsuses see menetlus juba käib tänapäevasel viisil.

Kolmandaks ei saa võtta eeldusena, et kaasamine peab lõppema jah-sõnaga. Linnavalitsus peab nägema linna tervikuna ja kellegi lahke jah võib kusagil mujal tähendada kellegi elu negatiivset muutus.

Tsiteerin siin oma kadunud isa, kes ütles minu maavanemaks saades, et iga kiri, millele sa allkirja paned, peab olema arusaadav põhiharidusega inimesele, sest põhiharidus on Eestis kohustuslik. Ka ametnike keel peab muutuma arusaadavamaks.

Tartu linn avalikustab kodulehel väga suure hulga dokumente, kuid neid leida ei ole sugugi lihtne.

Siit me jõuame selleni, et kui kavandame uut kodulehte, peab see tulema niisugune, et inimesed leiavad info üles ja saavad ka sellest infost aru.

Üks teema, mida linnavolinik Toomas Kapp on rõhutanud: planeeringute ja projektide puhul tuleb mõelda visualiseerimisele. Inimesed ei pruugi osata projekti ühte moodi lugeda.

Tartu Postimehe veebiküsitlusele vastanud ei arva, et Tartu on ratturisõbralik linn, ehkki Tartu on just äsja saanud selle kohta tunnustuse. Milline oleks lahendus?

Tuleb ehitada juurde kergliiklusteid ja ühendada need üheks tervikuks, tuleb kaotada ebaloogilised pudelikaelad. Näiteks Maarjamõisa meditsiinilinnakust peab olema võimalik mugavalt liikuda kesklinna ja sealt edasi. Riia tänava ületamine on probleem. Linna kahe suure piirkonna vahel pole turvalist rattaühendust, see on kindlasti probleem.

Koostöös omavalitsustega tuleb kergliiklusteid pikendada linna piiri taha.

Koalitsioonileping lubab nelja aastaga sada kilomeetrit kõnni- ja rattateid. Kui palju neist valmib tänavu?

Loogiline, et keskmiselt 25 kilomeetri jagu uusi ja renoveeritud kergliiklusteid aastas. Ma ei saa anda vekslit. Sõltub, kui kiiresti saab kasutada Euroopa Liidu tõukefondide abi.

Tartus on väga levinud jalgratturi ja jalakäija suunamine samale teele. Kas teie meelest on see probleem?

On probleem. Sellest on mul juba ka linnamajanduse osakonnas juttu olnud.

Meil on võimalust rattaliiklust arendada sel viisil, et laiadel tänavatel eraldatakse omaette ala. Aga see peab olema turvaliselt ja selgelt tähistatud. Mulle on lubatud, et sellega tegeldakse.

Millal hakatakse kesklinna ummistavaid autojuhte ahistama? Tartu on nii väike, et igale poole autoga pääsema ei pea.

Linnavalitsuse prioriteet on Tartus, eriti kesklinnas, kergliikluse ja ühistranspordi eelistamine. Arendame kergliiklusteid, loodan rahastust meie rattaringlusprojektile. Optimeerime ühistransporti. Selle tulemusel kindlasti väheneb kesklinnas autode hulk. Väheneb parkimiskoormus ja õhk on puhtam.

On ettevõtjaid, kes ütlevad, et see mõjub ärile halvasti, kui autoga treppi ei saa.

Igale poole ei pea autoga treppi saama. Olen näinud elu peremehi, kes on sõitnud ülikooli peahoone treppi autoga. Kindlasti on see väga halb eeskuju. Loomulikult tuleb mõelda erivajadustega inimeste juurdepääsule. Tartu-sugustes linnades on igal pool maailmas kesklinn ikka jalakäijate ja jalgratturite, aga mitte autode päralt.

Tartu ühistranspordi loogika näib jäänukina ajast, mil busse oli vaja vedama proletariaati tehastesse ja tõbiseid haiglasse. Kas ühistransport võiks rohkem arvestada linlaste elurütmiga?

Jah. Ettepanekuid on tehtud ja ka minu poole on inimesed pöördunud. Alates sellest, et buss nr 20 ei oota ära Tallinna rongi. Ka ööliinid pole piisavalt hästi korraldatud.

Linnavalitsuse järgmiseks tööks selles vallas ongi elektroonilise piletisüsteemi juurutamine ja linnaliinide optimeerimine, et need vastaksid rohkem inimeste vajadustele.

Tahan öelda kahte asja. Ühistransport ei saa kunagi valmis. Ühistranspordis ei tohi teha läbimõtlematuid kannapöördeid, sest inimesed sätivad oma elu liinide järgi. Kui tundubki, et ühes bussis ei ole piisavalt sõitjaid, võib ilmneda et mõne kuu pärast on sõitjaid juba rohkem, sest inimesed arvestavad sellega töökohta valides. Kindlasti on siht ühistransporditeenuse kvaliteedi parandamine.

Kas sellest lohest on võimalik jagu saada, et bussid sõidavad küll üksteise järel, aga see-eest väga harva?

Liinide optimeerimine on vajalik, aga sellistel kuhjumistel on teinekord ka põhjendused, olgu või ummik.

Millal, miks ja kuhu te Tartus viimati bussiga sõitsite?

Tammelinnast kesklinna. Pigem oli see katse, muid liigun jalgsi või autoga, kui on päeval vaja ringi liikuda. Kindlasti kavatsen ühistransporti ise rohkem järele proovida.

Millal hakkab Tartu linnavalitsus märkama kõnniteid ehk nende viletsat seisu?

Probleem on olemas. Näiteks Ihastes, uus elurajoon, kõnniteid üldse ei ole.

Kas linn ei peaks tänavate korrastamiseks võtma laenu, sest lagunemine jookseb parandamisel eest? Muide, sama küsimus oli seitse aastat tagasi eelmisele linnapeale.

Investeeringud linna tänavatesse on küsimus, mida me käsitlesime ka linna eelarvestrateegia esimesel arutelul. Me arendame Eesti riigi toel ümbersõite, neid suuri magistraale, mis on väga vajalik, aga mulle näib, et meie kesklinna tänavate olukord vajab rohkem tähelepanu ja vaja on rohkem investeeringuid.

Üks tõsine teema. Sel aastal on remondis Võidu sild, aga meil vajab remonti Sõpruse sild. Sinna kulub kuus miljonit eurot. Seda silda ületab ööpäevas 24 000 sõidukit, Võidu silda 20 000 sõidukit. See on väga suur liikluskoormus. Kindlasti on ümbersõitude arendamine oluline, et linna keskelt transiitliiklus välja saada. See vähendab tänavate koormust ja parandab nende seisundid.

Linna tänavate taastusremont ja kruusatänavate katmine on linna eelarvestrateegias kajastatud, aga nendel ridadel peaks olema rohkem raha.

Millal saab Tartu monorelsi?

Viisteist aastat tagasi pakuti Tartu Postimehes ideid, mis elavdaksid linna. Keegi pakkus monorelssi kesklinna ja Annelinna vahel.

Tartu peaks monorelsi saama õige pea. Tartu seikluspargi arendajad on rääkinud ideest rajada monorelss endise vana kaubamaja alale. Ringi pikkus on kavandatud pool kilomeetrit. Tegu ei ole ühiskondliku transpordiga, pigem huviatraktsiooniga.

Tartu välisühendused on pehmelt öeldes nirud. Mida plaanite ette võtta?

Alustame rongiühendusest, kus olulised on kaks suunda, Tallinn ja Riia. Tallinna suunal plaanib Eesti Raudtee investeerida 25 miljonit eurot Tallinna-Tapa liini rekonstrueerimisse, et suurendada kiirust. Praegu sõidab ekspress kaks tundi, edaspidi tund ja 50 minutit.

Kindlasti on minu sõnum, et ümberehitust tuleb jätkata ja keskmist kiirust suurendada.

Kui rong peatub Ülemiste jaamas ja see jaam on Tallinna lennuväljaga turvaliselt ühendatud, avardab see tartlaste liikumisvõimalusi.

Olen palunud peaministrit Läti visiidil rääkida sealse peaministriga, et Läti investeeriks rohkem Valka-Riia liini, mis on nii aeglane, et seal on rongiühendus allpool arvestust.

Eks tuleb kiirteeks edasi ehitada Tallinna-Tartu maanteed.

Selge on see, et mida kiiremaks läheb rongiühendus, seda suuremat konkurentsi pakub see Ülenurme lennuväljale, mis ei suuda kunagi hakata nii palju ühendusi pakkuma kui Riia või Tallinn.

Aga kindlasti olen ma seda meelt, et lennuühendused on Tartule olulised, ja mul oleks hea meel näha, et Flybe’i Tartu-Helsingi liini kõrvale tuleks veel liine.

Tartu on viimase seitsme aastaga kaotanud umbes 4000 maksumaksjat. Kuidas seda trendi muuta?

Professor Ene-Margit Tiidu juhtimisel koostatud rahvastikuprognoos aastani 2040 näitab, et Eestis on kolm linna, kus rahvaarv kasvab: Tartu, Tallinn ja Maardu. Need prognoosid on Tartule head, rahvaarv võiks taas tõusta üle saja tuhande.

Aga see on prognoos. Eesti on Euroopa üks vähim linnastunud riike, tahame või ei, linnastumine paratamatult jätkub. Oluline on, et kui Lõuna-Eesti inimestel, eriti noortel, on ees valik, kuhu minna, siis meie kohus on teha kõik selleks, et nad tuleksid Tartusse.

Peame püüdma selle poole, et need inimesed, kes Tartusse õppima tulevad, jääksid siia. Jätkaksid oma elu siin. Iseenesest ei sünni midagi.

Laiemalt on siin märksõnad hea elukeskkond, needsamad lasteaiakohad, mille juurdeloomisega me aktiivselt tegeleme, korralikud põhikoolid, head gümnaasiumid, kergliiklusteed. Loomulikult töökohad. Arvestades Tartu ülikooli potentsiaali teadusmahukad ettevõtted.

Loomulikult elukeskkond ka selles mõttes, et noortel inimestel oleks siin huvitav elada, et oleks väljaskäimise kohti, oleks meelelahutust.

Millal kaovad lasteaiajärjekorrad ja mis on selle hind lapsevanemale? Et hind tõuseb, on ju selge.

Jaa. Nagu teame, on sõimejärjekorras hinnanguliselt tuhat last. See arv on üle paisutatud, sest järjekorras on ka neid lapsi, kes saavad lastehoiuteenust. Linnavalitsuse esmaseid ülesandeid on arendada lastehoiuteenust nii koos munitsipaallasteaedadega kui koostöös erasektoriga.

Siht on selge: võimaldada igale Tartu lapsele koht kas lastehoius või lasteaias. Loodan väga, et aasta jooksul on see küsimus selliselt lahendatud, et kõigile on see võimalus loodud.

Lastehoid ja lasteaedade arendamine tähendab nii lapsevanema kui omavalitsuse panust. Kui palju see konkreetselt linnale ja kui palju lapsevanemale omaosalusena maksma läheb, seda täpset summat mul siin ja praegu välja öelda on ennatlik. Arvutused veel käivad.

Millal remondib linn koolimajad? Päris mitme koolimaja seisund on häbiväärne.

Ma olen sellega täiesti nõus. Tartus on koolivõrgu ümberkorraldused tehtud. Järg on põhikoolide käes.

On kaks aspekti, esiteks füüsiline keskkond. Me teadvustame, et meie põhikoolid vajavad karjuvalt investeeringuid. Planeerime selleks linna raha, kuid on selge, et sellest üksi on vähe. Linn kindlasti kirjutab projekte ja loodab Euroopa Liidu tõukefondidele. Planeerime eelarvet selliselt, et kui need fondid avanevad, oleks meil jõudu välja panna omaosalus.

Esimeste objektidena oleme sõnastanud Raatuse kooli ja endise kunstigümnaasiumi, kuid see järjekord on pikk. Linnavarade osakond on investeerimisvajaduse kohta teinud tabeli.

Teiseks on oluline koolide sisu. Selge on see, et põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamisele järgnevad sammud peavad tähendama põhikoolide identiteedi uuesti üles ehitamist ja tugevdamist, aga ka õppekavade arendamist. Siinkohal on mul hea meel rääkida koostööst Tartu ülikooliga, oleme selles kokku leppinud.

Miina Härma gümnaasiumil on Tartus täistsüklikoolina eristaatus. Kas see on õigustatud?

Mina olen paindliku hariduskorralduse poolt, seda kindlasti. Üldiselt ma näen, et puhastel gümnaasiumitel on palju eeliseid täistsüklikoolide ees, aga ka täistsüklikoolides on võimalik anda head haridust. Maapiirkondades peavad elujõulised täistsüklikoolid saama tegevust jätkata. Ka Miina Härma gümnaasiumi jätkamisel täistsüklikoolina on oma loogika.Erinevused rikastavad.

Kas siit võiks järeldada, et kõigi ülejäänud Tartu gümnaasiumite lahutamine ülevalt tuleva survega ei tarvitsenud ainuõige olla?

Ma ei soovi arvustada eelmise linnavalitsuse tegemisi. Olles hariduselt õpetaja, töötanud õpetajana ja riigikogu kultuurikomisjoni juhina, ütlen seda, et põhimõttena on põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine õige. Gümnaasium on rohkem akadeemiline ja valikuterohke hariduse andmine.

Tartusse on tekkinud palju suuri kaubanduskeskusi, kuid väikesed lähikauplused on kadunud. Kas ja kuidas peaks sekkuma?

Tartu linnavalitsus kindlasti ei hakka korraldama kaubandust nagu Talllinn, munitsipaalkauplusi Tartusse vähemalt minu juhtimise ajal ei tule.

Ma usun, et nii, nagu on Tartu kesklinna tulnud juurde uusi söögikohti, on aja küsimus, millal tulevad tagasi ka väikepoed. Aga ma näen neid pigem gurmeekaupade pakkujatena.

Tartu linn areneb üsna euroopaliku linna rada, kesklinna on söögikohti rajatud palju, need on populaarsed, paljudesse on keeruline kohti saada. Usun küll, et tulevad ka need gurmeekauplused, kus saab nii degusteerida kui kaasa osta. Kuid see on otseselt seotud meie rahva ostujõuga.

Kas linnapeana olete nõus ülikooli üha enam lahkumisega kesklinnast?

Ma pigem tervitan seda, kui ülikool arendab omale ajakohaseid campus'i ja õppehooneid. Linna ülesannet näen pigem selles, et kutsuda ja tuua tudengid pärast loenguid ja seminare südalinna. Needsamad söögikohad ja nende korraldus.

Saan täiesti aru, et moodsatele laboritele on vaja uusi õppehooneid ja neid on ka hästi tehtud. Kui tudengid päeval on Maarjamõisas õpingutel, on just vaja, et nad tuleksid õhtul südalinna tagasi.

Aga samas ma tunnustan ülikooli ka oma ajalooliste hoonete taastamise eest. Näiteks Toomele rajatud haridusuuenduskeskus paikneb ju endises anatoomikumis, see on kiiduväärt näide.

Kas te ei leia, et poliitiline nomaadlus naeruvääristab omavalitsuste rolli ja tähendust, kui erakonnad suunavad tipp-poliitikuid kandideerima kord siia, kord sinna? Te olete ise kandideerinud Põlvas, järgmine kord eeldatavalt teete seda Tartus. Omavalitsuse kui kogukonna enesekorralduse seisukohalt on see võrdlemisi jabur.

Valimised on tõsine asi. Kandideerides poliitik suhtleb tihedalt piirkonna inimestega, saab sellest ideid, kogub arvamusi ja muresid. Vastutustundega poliitik viib need ka ellu, viib need esinduskogusse, kuhu ta on valitud.

Kui mind 2007 valiti Kagu-Eestist riigikogusse ja samal aastal tehti ettepanek kandideerida Tartu linnapeaks, ei teinud ma seda just põhjusel, et olin äsja läbinud valimiskampaania ja mind oli valitud riigikogusse. Nägin oma esimese ülesandena valijate huvide kaitsmist ja oma lubaduste ellu viimist.

Kandideerides Tartu linnapeaks tegin seda teadmisega, et teen seda tööd pühendumisega ja vähemalt järgmiste kohalike valimisteni.

Kui linnapea lubadused ei maksa naabrimehe suhtes, kuidas linlased saavad kindlad olla, et linnapea lubadused maksavad nende suhtes?

Jah, kogu Tartu linn on saanud jälgida ühe Tammelinna varjualuse ehitamist. Üks tahtlik või tahtmatu blogipostitus, kus väideti, et minu krundil käib ebaseaduslik ehitustegevus, sai üsna kiiresti ümber lükatud.

Tahan öelda, et nii projekt kui linna väljastatud kirjalik nõusolek on saadud aasta tagasi, kui mul ei olnud õrna aimugi, et minust võib saada Tartu linnapea.

Vaidlus naabriga on käinud tulemüüri kõrguse ümber, mis jah, võrreldes varasemaga, on 11 sentimeetrit kõrgem.

Kui naaber probleemi tõstatas, peatasin kohe ehituse ja asusin teemaga tegelema. Viisin kokku projekteerija ja ehitaja.

Nüüdseks on projekteerija pakkunud uue lahenduse, mis arvestab tuleohutusnõudeid, ja ma loodan, et see on vastuvõetav ka naabrile.

Millal saabub aeg, kus linnavalitsuses ei pea töötama vaid parteilasest abilinnapead?

Tartus on ju üsna algusest peale valimistel kandideerinud erakonnad, kõrvale on kasvanud ka vabakond. Kuid siiski on valitsusvastutust kandnud erakonnad. On täiesti selge, et kui erakonnad valimistel kandideerivad, siis valitsusvastutust saavad kanda erakonna juhtivad poliitikud.

See ei tähenda, et erakondadel poleks võimalust kaasata linnajuhtimisse inimesi väljastpoolt oma erakonda. Tavaliselt ka need inimesed näevad koostöö potentsiaali ja sünergiat, mida erakonna kui meeskonna töö pakub, ja nad liituvad erakonnaga.

Mis on need suured otsused, mille ärategemisel te nelja aasta pärast rahulolu tunneksite?

Need on seotud Tartu elukeskkonna arendamisega: lasteaiakohad, koolide remont, kergliiklusteede võrgustiku arendamine ja ka kogu Eestile Tartu potentsiaali parem avamine.

Me oleme inimgeograaf Rivo Noorkõivuga Tartu visiooni 2030 arendamise raames rääkinud sellest, et kavatseme teha riigikogule ettepaneku korraldada Tartus riiklikult tähtsa küsimuse arutelu Tartu potentsiaali parema ärakasutamise teemal.

Tartu on ja peab jätkuvalt olema ideede ja aadete linn ning Tartu rolli just Eesti põliste väärtuste hoidjana, omariiklust hoidvate ja tugevdavate väärtushinnangute hoidjana näen selgelt.

Eesti Rahva Muuseumi ehitusel on väga palju kriitikuid Tartust väljaspool, aga muuseumi ei ehita me ju mitte turistidele, vaid eelkõige iseendale, oma rahvale. Rahvusliku mälu, meie rahvast ja riiki koos hoidvate väärtuste eest hoolitsemine on maailma keeruliste sündmuste taustal väga tähtis. Ka ülikooli ja Vanemuise roll on väga tähtis.

See läks nüüd küll väga pühalikuks kätte ära.