Eesti Naine sündis Toomemäe jalamil

Ajakirja Eesti Naine avanumbri kaanepilt. Foto: TPM

Anne, Mari, Maret, Tiiu ... Need ajakirjad on ilmumisaja poolest n-ö neiueas väljaanded. Ikka esinduslik ja pilkupüüdev on aga kõigi nende uute tulijate seas suutnud olla ajakiri Eesti Naine. 90 aastat tagasi, 1924. aasta maikuus ilmus selle esimene number.

1923. aastal ülemaalistel naiste karskuspäevadel otsustati luua Eesti naiste karskusliit, et see hakkaks oma seltside kaudu levitama ja soosima alkoholivaba kultuuri. Oma hoiakute selgitamiseks oli vaja ka oma väljaannet.

Naiste karskusliidul tekkis mõte ära osta Tartu naisseltsi kuukiri Naiste Töö ja Elu. Aga selts ei soovinud sellest loobuda. Tuligi luua oma väljaanne.

Helmi Mäelo (toona Pett, pildil), kes oli naisseltsi ajakirja tekstiosa toimetamas, kutsuti sealt uut, naiste karskusliidu ajakirja üles ehitama.

1924. aastast 1940. aasta juunini oli Eesti Naise vastutavaks toimetajaks Helmi Põld (pildil). Tema ise otseselt ajakirja sisulise tööga ei tegelnud, vaid kirjutas alla selle ilmumist puudutavatele dokumentidele, valdas teavet liitu koondunud seltside tegevusest – oli vapper tõrvikukandja ja tugiisik.

Toimetuse ja ajakirja sisulise töö juhtija ehk tollal nii tegev- kui peatoimetaja ühes isikus oli esimesest numbrist aastast 1924 kuni 1940. aastani Helmi Mäelo.

Mõlemad Helmid olid Eesti naiste karskusliidu asutajad: Põld valitud selle juhatajaks, Mäelo peasekretäriks.

Väljaande käsitööosa toimetaja oli Eleonore (Kutsar) Aaslava, toimetuse liikmed Aliide Tamm ja Maria Kleitsmann.

Sünnikodu Jakobi tänavas

Esialgu trükiti ajakirja Raudsepa trükikojas, mis asus Jaani (Ülikooli) ja Munga tänava nurgal. Hiljem, kui Postimees kolis Rüütli tänavast Jaani tänavasse ülikooli peahoone vastu ja seadis seal sisse uue moodsa trükikoja, viis Eesti Naise toimetus oma ajakirja sinna trükkida.

Aga kus on Eesti Naise sünnikodu ehk kus asusid tema toimetuse ruumid?

Praegu saab vaid osutada, et Jakobi tänava ääres Toomemäe jalamil, sest peaaegu kogu Jakobi tänava Toomemäe-poolne majade rivi hävis 1941. aasta sõjatules.

Ajakirja Eesti Naine sünniaastast kuni 1927. aasta märtsini seisab ajakirja päismikus toimetuse aadressina Jakobi tänav 8. Edaspidi aga on trükitud aadressiks Jakobi tänav 12 ja viis aastat hiljem Gustav Adolfi (endine Jakobi) 22.

Helmi Mäelo on oma mälestusteraamatus «Elutegevuses» kirja pannud, et toimetuse esimesed tööruumid asusid puumajas ja nende akendest paistis Toomemägi.

Helmi Mäelo Rootsist sünnimaale tagasi pöördunud tütar Marja Jaanivald (88, pildil) meenutas, et kui ta oli juba algkooliõpilane ja iseseisvalt Päeva tänava kodust Viljandi tänavasse kooli (praegune Miina Härma gümnaasium) läks, silkas ta omapäi ka ema töö juurde.

«Tulin Päeva tänavast piki Tähe tänavat, siis üle Riia maantee Vallikraavi ja sealt Toomemäe külge pidi üles. Edasi jälle mäest alla ema töökohani. Punastest tellistest kivimaja treppide kõrval (praegune Jakobi 4 – EP) oli tollal kahekorruseline,» kirjeldas ta. «Toimetuse tööruumid asusid keldrikorrusel, selle kolm akent jäid Toomemäe treppide poole. Keerasin ümber kivimaja nurga. Toimetusse sissepääs oli tollal hoone küljelt. Esimeses toas oli akende all kahe naistöötaja, tädi Cesilia Kullerkupu ja Salme Urmi töölaud. Teine ruum oli minu ema kabinet.»

Eesti Wabariigi ajal tegutsesid selles majas Eesti karskusliidu talitused, samuti Eesti naiste karskusliidu toiduvalmistamise kursused ja selle einelaud. Pärast sõda ehitati majale peale kolmas korrus.

«Helmi Põllul tolles kivimajas oma lauda ega kabinetti polnud. Ta oli ENKSi tütarlaste gümnaasiumi õpetaja, naiste karskusliidu juht ja üldse ühiskondlikult väga aktiivne inimene. Seejuures veel 11 lapse ema. Tema abikaasa Peeter Põld oli ju tuntud haridustegelane, emakeelse Tartu ülikooli kuraator ja prorektor,» tunnustas Marja oma toonase pinginaabri Imbi vanemaid.

Kõike eelnevat teades on igal juhul heameel väita, et 90 aastat tagasi sündinud ajakiri Eesti Naine kasvas ja arenes 16-aastaseks saamiseni Tartus Toomemäe jalamil. Hoonel Jakobi 4 peaks küll praeguse tahvli «Eesti Karskusliit» kõrval olema ka osutus Eesti Naise toimetuse kunagisele siin viibimisele.

Tänu sellele, et meie esimesed haritlased, sajanditagused rahvuskultuuriruumi loojad, asutasid omal nõul ja jõul sellised asutused nagu rahvusraamatukogu, rahvus- ja kultuurilooline arhiiv, võime meiegi minna ja tellida vaatamiseks-lugemiseks kunagi ilmunud ajalehtede-ajakirjade aastakäike. Ja püüda mõista aega, mis on neisse talletatud.

Eesti Naise sisu ja nägu

Milline nägi välja ja kuidas oli üles ehitatud uus 16-leheküljeline naiste ja kodude ajakiri, mis on tänini suutnud järjepidevalt ilmuda?

See oli asutatud eesmärgiga arendada tolle aja naistes eneseusaldust, suure töökoorma ja suure lastepere kõrval ka enesega arvestamist, eriti kui mehe valitsemisvahendiks oli alkohol. Uus kuukiri soovis naisi julgustada, toetada, harida ja õpetada. Ja muidugi näidata ka uusi moode ja käsitöömustreid, tutvustada uusi võtteid majapidamise korraldamiseks nii õues, toas kui köögis.

Mai 1924. Ajakirja kaanepilt on sugestiivne: last imetav noor ema, käed selja taha kinni seotud. Allkiri: vangistatud ema.

Esilehel toimetuse pöördumine rahva poole. Teisel leheküljel pidulik, ent elutegelikkusele toetuv mõtisklus Emast ja Juhan Liivi luuletus «Üks suu».

Mis on kodu? «Kodus, mis nii suure vaevaga üles on ehitatud, lubame vabalt liikuda ainult omakseid, sõpru ja paremaid tuttavaid. Suurem hädaoht on aga siis, kui väline vaenlane verejälgedega meie kodudest läbi sammub. Siis kaitseme kodusid ja jätame sääljuures – elu.»

Laps ja alkohol. «Rahva seas on arvamine maad võtnud, et alkohol, vein, õlu jne on kasulik juua raskejalgsuse ja imetamise ajal. Kui küsitakse mis mõttes, siis on harilik vastus – see annab verd. Teadus kõneleb teist keelt. Alkohol ei anna verd ega toida inimest, vaid mürgitab ainult.»

Välismaalt. «Austraalia naised nõuavad alkoholi salaveo takistamist.

Egiptuse naised pöörasid palvega Austraalia naiste poole võimaldada karskustöö tegemiseks ainelist abi.» Jne. Jne.

Käsitööosas: tikitud kammitasku, kohvikannu soojendaja, öösärk, pükssärk, kleidid, mantlid.

Justkui nõuandepunkt

Oma mälestusteraamatusse «Elutegevuses» (Lund, 1961) on Helmi Mäelo kirja pannud, et mõne aja pärast, hoolimata küsimuste-vastuste rubriigi sisseseadmisest, kujunes toimetus justkui nõuandepunktiks.

Paljud ei soovinudki oma murede avaldamist ajakirjas, vaid palusid vastust isiklikult. Südame väljapuistamine võõrale näis mõnele olevat lohutuseks.

Eesti Naine avaldas ka novelle, vesteid, luuletusi ja kirjanduse arvustusi.

«Nooremad autorid otsisid ise toimetusega kontakti. Kuid mõnikord tulid ka vanemad. Mäletan Karl Eduard Sööti, Anna Haavat, Oskar Lutsu, Miina Härmat. Viimane ei käinud küll kaastöö asjus, vaid tuli paluma ühe või teise «nähtekese» üle mõni rida kirjutada. Peale selle oli tal taskus ikka mõni «piletikene» müüa või «korjandusleheke» mõne andeka muusikaõpilase heaks. Ta tuli ikka rõõmsasti ja tatsuva sammuga, kõneles mahedasti ja sõbralikult,» on Mäelo kirjutanud.

Eesti Naine oli paljude elutegevuses vajalik väljaanne.