Möödunud nädalavahetusel võis Indiefesti raames osa saada kunsti tegemisest ning jälgida, kuidas sünnib looming ja kuidas seda pärast sõnadesse panna.
Arhiivis sündis kunst kohapeal
26. mai 2014, 10:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kümmekond loomeinimest said nädalavahetusel Arhiivi sisehoovis kokku, et näidata, kuidas saab sõnast «vabadus» pilt ja hiljem luuletus või proosa.
Loovhoovi tegevus leidis Indiefesti ajal aset juba teist korda. Festivali eriprogrammide juht ja loovhoovi korraldaja Ats Meresmaa rääkis, et idee oli tuua inimeste ette ehe looming, mis oleks vaba ja sõltumatu, aga sünniks piiratud aja jooksul kohapeal.
Ta lisas, et alguses sooviti seda teha ainult kunstnikega, aga mõtet arendati edasi ja loomeprotsessi kutsuti ka kirjanikud.
Kunstnikele oli teose teema «Vabadus» kuu aega tagasi ette öeldud ja kohapeal tuli hakkama saada nelja tunniga. Samamoodi oli ka kirjanikega, kes küll enamasti lõpuks peaaegu iga maali kohta luuletuse ette kandsid.
Noor kunstnik Mirjam Raag sai maali valmis kolme tunniga, kuid ta oli enne pikalt mõelnud, mida ta vabaduse all mõtleb. Lõpuks valmis punastes erksates toonides maal, millel tüdruk, kes hüppab üle kalju serva. Raag maalib enda sõnul intuitiivselt ja on ise hiljem üllatunud, mis välja tuleb.
«Siin oli teema «Vabadus» ja ma vaatasin, mis sellest tuleb. Kui teemaks on aga inimene, siis teen pildi selle järgi, millisena ma teda näen. Vahel maalin ka iseenda emotsioone,» rääkis Raag. Ta lisas, et igapäevaselt maalib ta hingepilte. Need on personaalsed pildid, milles ta toob esile inimese positiivsed jooned ja ilu.
Kui teised kunstnikud tegid oma loomingu pildina, siis Ilmar Kruusamäe pani selle lõuendile kirja sõnadega. Kruusamäe sõnul oli põhjus selles, et talle meenus sõnaga «vabadus» 25 aasta tagune juhtum, kui ta kutsuti esinema rahvusvahelisele graafikanäitusele, mille teemaks oli «Kõige kaunim sõna sinu emakeeles».
Kunstnik oli soovist esinema tulla teatanud ja hiljem näituse kataloogi sirvides otsis ta oma nime ja seda kõige kaunimat sõna emakeeles, kuid enda üllatuseks märkas oma nime taga hoopis sõna «vadabus».
«See oli esimene asi, mis mulle seoses vabadusega meelde tuli, kui mind siia kutsuti, sellised juhtumid paratamatult ei lähe kunagi meelest ja seetõttu otsustasin selle ka sõnaliselt kirja panna,» sõnas Kruusamäe oma pilti kirjeldades.
Ats Meresmaa sõnul oli ürituse eesmärk näidata, kuidas kunstnikud näevad sõltumatust, see omakorda lisab indie-mõistele uusi tahke. «Naudin seda, kui saan loomeinimestega rääkida, kui looming sünnib, ja vaadata, kuidas see protsess käib,» sõnas korraldaja.
Ta lisas, et üks kunstnik, kellega ta vestles, oli eriti huvitav ja jäi kõige enam meelde. «Ta tegi abstraktseid kujusid ja rääkis sinna juurde väga sügava filosoofia, kuidas inimene areneb ja kuidas vabadus tuleb sellest, kuidas me tunnetame, kus on meie enda paratamatuse piirid,» rääkis korraldaja.
Meresmaa jäi enda sõnul üritusega rahule, kuigi ootas rohkem huvilisi, kuid ta tundis heameelt, et sai ise loomeinimestega suhelda ja jälgida teoste sündi.
Loovhoov
• 23. ja 24. mail Arhiivi siseõues.
• Kunstnikud Ilmar Kruusamäe, Grisli Soppe, Kairo, Tiiu Piibur, Siret Roots, Mirjam Raag.
• Kirjanikud Karl Martin Sinijärv, Kaur Riismaa, Eda Ahi, Joanna Ellmann, Kristjan Haljak, Siim Lill, Kaisa Kuslapuu.