Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Näitus haarab müstika ja maagiaga

Jaan Toomiku maali «Mees, naine ja luik» ning Aili ja Toomas Vindi maali «Aili vaatamas oma unenägu» vaatab Peeter Mudisti «Ärapöörduja». Näitus «Loodusmaagia. Müstilised hetked Eesti kunstis» on avatud Tartu kunstimuuseumi viltuses majas 8. juunini. FOTO: Kristjan Teedema

Rauno Thomas Mossi koostatud ja kujundatud «Loodusmaagia. Müstilised hetked eesti kunstis» tekitab huvi juba ainult teemaga, mis nüüdisaja valupunkte jultunult ignoreerides tegeleb hoopistükkis justkui olematu asjaga.

Reet Varblane kirjutas 2. mai Sirbis, et nüüdismaal algab kontseptsioonist. See kehtib ka näituse kohta tervikuna.

Moss on oma näituse «Loodusmaagia» teema ja kontseptsiooni esitanud nii järjekindalt ja loogiliselt, et tulemus on lummav ja puudutab hinge kõiki soppe. Ta näeb müstikat pea igas loodus- ja eluvaldkonnas, mida ta on (koguhoidjate abiga) laiali laotanud muuseumi teisel korrusel üle nelja saali, kus igaühel on oma sõnum.

Imeteldav on noore, 36-aastase mehe eesti kunsti tundmine.

Ebamaine atmosfäär

Ebamaine atmosfäär haarab sisenejat juba uksel: silme ees laiub Anna Hõbemäe päikesekollane abstrakt «II», selle ees Amandus Adamsoni «Merehelinate kuulaja» kaunis siluett.

Päike, kuu ja tähed paelusid eelkõige varasemate aegade meistreid. Nii näemegi oodatult Oskar Kallist, Konrad Mäge ja Kristjan Rauda ning ka noorelt Ado Vabbelt on leitud kaks taevateemalist joonistust. Baltisakslastest on Moss vaimustuses August Hageni «Virmalistest».

Aastaaegade saali valik on veelgi hämmastavam. Vaatad pilte ja nõustud koostajaga: jah, just need on kõige müstilisemad. Visuaalseks keskpunktiks on Epp-Maria Kokamäe «Palve põllu ees». Kuu sümboolsuse kõrvale on tulnud naine kui viljakuse sümbol.

Suvemaalides on viited mehelikkusele, milleks Salvador Dalí arvates on kõik fallosesarnased esemed ja kujundid. Sel näitusel siis Jaan Elkeni «Tuletorn», Amandus Adamsoni «Damon» ja Andres Toltsi «Maastik kuu, päikese ja välguga».

Maiuspalana saab nautida kontraste, milleks on näiteks Lola Liivati sotsrealistlik «Jaanituli» nüüdisaegsete maalide keskel. Kui värskelt see mõjub!

Lembit Sarapuu renessanslik «Flora» hoiab sõrmede vahel kirssi. Ja korraga kangastub François  Clouet’ maal kümblevatest õdedest vannis, kus üks näpib teise rinnanibu. Ka Sarapuu maalil lisandub kevadlõhnadele erootiline hõng.

Erootiline hõng

«Flora» on sissejuhatuseks järgmisele, kõige väiksemale toale, kus ripuvad Tõnis Vindi aktijoonistused.

Nende jaapanipäraselt talitsetud seksuaalsusele annavad suurema jõu vastasolevad Kaljo Põllu metsotintod sarjast «Kalivägi». Enamasti mustvalges koloriidis ja stiililt väga erinevaid taieseid lahutab ning ühendab Kreg A-Kristringu kirkavärviline abstraktne «Madonna».

Neljanda saali sisuks on voolavus, vesi, liikumine, ebamäärane ja tabamatu. Salapärase liikumise parimad näited on muidugi Peeter Mudisti maalid ja skulptuur «Ärapöörduja».

Ruumi puändiks on Jaan Toomiku traagilist armastust kujutava maali «Mees, naine ja luik» kõrval (jälle kontrastina) Aili ja Toomas Vindi ühine maal «Aili vaatamas oma unenägu». Nii unes kui ilmsi on Aili maalitud vesi üle ujutamas Toomase maalitud muru, kuid muru elab vapralt edasi.

Kokkuvõttes on kogu selle ruumi meeleolu vaatamata Ahti Seppeti «Öistele hirmudele» positiivne. Ning vetekohin, mida kuulab Adamsoni neiu esimesest saalist, levitab vetevaimu üle kogu näituse viltuse maja teisel korrusel.

Tagasi üles
Back