Aiad õitsevad ja vaenlased ei maga

Mahepõllunduse asjatundja, Eesti maaülikooli emeriitprofessor Anne Luik on Eerikal Tõnissoni maja aia külluslikult õitsvate õunapuude olukorraga rahul – tuntud kahjureid õunapuu-õielõikajaid ei paista kusagilt.

FOTO: Margus Ansu/Artur Kuus

Õunapuud, kastanid ja sirelid õitsevad, potipõllumehed on kaevunud peenardesse. Kuid nad pole oma aias või põllulapil üksi – juba on startinud või siis stardivalmis kahjurid. «Süüa ja sigida – see on iga taime, looma ning putuka elu eesmärk,» tõdeb putkateadlane ja mahepõllunduse asjatundja, Eesti maaülikooli emeriitprofessor Anne Luik.

Aga köögivilja, lumepalli ja rooside kallal matsutavate kahjurite elu eesmärk ei ühti inimese omaga. Mis võimalused meil nende väikeste, aga väga ablaste tegelaste vastu on?

«Koduaeda ei tasuks küll mürgitada, väiksel alal saab kahjurid kontrolli alla ka inimsõbralikult,» kostab Anne Luik. «Haigused, kahjurid ja umbrohudki on tegelikult põllu ning aia loomulik osa. Vaadake eri taimedest kirendavat niitu ja näete, et seal on taimed terved ega kubise kahjuritest.»

Ka aed ja põllulapp võib olla terve ehk mitmekesine isereguleeruv looduslik paik, kui täita meie teadmistes olevad lüngad ja õppida vaenlasi tundma. Esmalt soovitab Anne Luik valida kohalikesse mullastiku- ja ilmastikutingimustesse korralikud seemned ja terved taimed, sest vaid terved tugevad taimed suudavad kahjuritele vastu panna.

Mitmekesisus tagab edu

«Mõistlik on üht kultuuri, näiteks porgandit või kartulit, maha panna mitu sorti,» õpetab Anne Luik. «Alati on üks sort teistest tugevam ja jääb looduslikus valikus ellu. Ka endal on sellist põldu huvitav vaadata, mul on näiteks neli sorti kartulit maas ja suve teises pooles on näha, missugune sort paneb lehemädanikule vastu ja missugune mitte.»

Teine reegel: on taimed, mis üksteise kõrval ei idane ega mädane, ja on üksteisega sobivad nn seltsilistaimed. Viimased toetavad kõrvuti kasvades kas segus või vahelduvate ribadena üksteise kasvu ja arengut ning aitavad kahjureid eemal hoida.

«Ebasobivaid naabreid peaks aias ja põllul vältima, sest nii teeb inimene tühja tööd ja põllulapp ei toimi tervikuna,» märgib Anne Luik.

Kõrvuti kasvades mõjuvad üksteisele halvasti näiteks porgand ja till, kaalikas ja kartul, tomat ja till ning sibula ja küüslaugu kõrval jäävad kängu hernes ja uba.

Kolmas reegel: õppige vaenlast tundma. «Putukate juhtiv meel on haistmine, nad läbivad vastu tuult pika maa, et lõhna järgi õige taim üles leida,» ütleb Anne Luik. «Kuid inimene võib putuka segadusse ajada.»

Et porgandikirp ja porgandikärbes porgandi rahule jätaksid, võib porgandi kõrvale istutada aedoa. Mõni kahjur võib oa kõrval kasvavale porgandile küll maanduda, kuid munema nad seal naljalt ei hakka, sest lõhn pole ju õige.

Et peletavat lõhna oleks piisavalt, peab peletajat taime põllul olema umbes sama palju kui taime, mida soovitakse kaitsta. «Näiteks üksikute peiulillede istutamine peenra otstesse ei anna tulemust,» märgib Anne Luik.

Neljas reegel: hoidke tasakaalu, pealetungi korral alustage vasturünnakut. Kahjureid ajab segadusse ja paljudele neist teeb ka otsa peale taimetõmmistega pritsimine. Maaülikoolis tehtud katsed näitasid, et kõige hävitavamalt mõjusid soolikarohu-, koirohu-, kesalille-, puju-, tomati- ja rabarberitõmmis.

Pujutõmmis hävitas 86 protsenti kartuli lehetäidest ja 46 protsenti kasvuhoonekarilastest. Kõrvenõgese tõmmise mõju oli samuti lehetäidele hukutavam (80 protsenti) kui karilastele (56 protsenti). Soolikarohutõmmis osutus mõlemale putukarühmale väga mürgiseks.

«Üks osa purustatud taime ja neli-viis osa toasooja vett ning veidi rohelist seepi või nõudepesuvahendit Fairy,» õpetab Anne Luik taimetõmmise tegemist. Lehetäide vastu on tõhus küüslaugutõmmis, milleks võtta supilusikatäis hakitud küüslauku liitri vee kohta.

Tõmmistel lastakse ööpäev seista ning pritsimiseks ekstrakt lahjendatakse veega (nt küüslaugutõmmis 1:5, soolikarohi 1:3–1:5, kõrvenõges 1:10). Kes tõmmistega jännata ei taha, võib kahjurite vastu kasutada rohelist seepi või nõudepesuvahendit.

Teod võib täis joota

Tigude ja nälkjate tõrjeks saab taimi pritsida haisva kurereha, seebilille-, majoraani-, särava piimalille ja ingveritõmmisega. Ka ei meeldi tigudele roomata üle purustatud kastanimunade ning tuharibade. Teine võimalus on pakkuda neile midagi, mis meeldib. «Teod võib purju joota, nad tahavad väga õlut,» räägib Anne Luik. «No ja purjus tigusid on lihtne kokku korjata.»

Kapsastest rääkides soovitab Anne Luik kasutada niidetud heinast vähemalt viiesentimeetrist multši taimede ümber – see maskeerib taime lõhna, hoiab maapinnal niiskust, surub alla umbrohtusid, moodustab taimele kaitsevalli kahjurite eest ja rikastab mulda orgaaniliste ainetega. Lihtsamalt öeldes ei pääse kapsakärbes sellisest multšist naljalt taime juurteni, et seal munema hakata.

Viies reegel: ärge olge väga korralikud ehk ärge niitke kogu aeg. «Ühelt poolt on pidev niitmine aja ja ressursi raiskamine,» märgib Anne Luik. «Teisalt tekitame nii aias loodusesse augu, hävitame toiduahelat. Aiaääred võiks üldse niitmata jätta, sest need on head elukohad kahjureid hävitavatele putukatel.»

Viimastest on kõigile teada-tuntud lehetäide hävitajad lepatriinud. Neist veel tõhusamad kahjuritõrjurid on kõrvahargid.

«Tohutu isuga putukas, kellele on söök kõige tähtsam,» iseloomustab Anne Luik kõrvaharki. «Juhtub, et emane sööb isase pärast viljastumist ära ning kui pojad on juba piisavalt suured ja ema ei suuda neile piisavalt toitu ette tassida, siis pistavad pojad emagi nahka.»

Kõrvahargid on Prantsusmaal nii hinnas, et neid kasvatatakse koeratoiduga ning müüakse väikestele ja suurtele aiapidajatele. Ka meil saab neile aeda kummuli pööratud lillepoti alla sobiva niiske elukoha teha. Õielõikajate ja õunaussi tekitava õunamähkuri püüdmiseks soovitab Anne Luik kummuli pööratud lillepotid kõrvahargile seada ka puude otsa.

Ka võib enne õunapuude õitsemist tüvede ümber siduda kortsus jõupaberi, mille alla kogunevad nii kahjurid kui nende sööjad. «Krae» võetakse ära alles sügisel ning siis sõelutakse terad sõkaldest ehk kahjurid lähevad tulle, kõrvahargid jäetakse ellu.

«Koduaias on võimalik hoida tasakaalu,» kinnitab Anne Luik. «Inimene peaks järgima põhimõtet «ela ise ja lase ka teistel elada». Suurim tasakaalustaja on loodus, sest ühel aastal on palju ühtesid, teisel aga teisi kahjureid. Kui loodus end ise ei reguleeriks, ei saaks me ka väga tugevate taimekaitsevahenditega tema vastu.»

Sobivad ja sobimatud naabrid


• Kapsale tulevad seltsilistaimedena kasuks teekummel, till, salvei, hernes, seller, kartul, sibul ja aeduba.

•    Kabatšokk ja kõrvits sobivad maisi ja aedoaga, aga ei salli hernest, mungalille ja kartulit.

•    Salat eelistab porgandit, redist, kõrvitsalisi, aed-harakputke ja maasikat, kuid ei edene spargelkapsa lähedal. Tomati juureeritised pärsivad salati kasvu.

•    Porgandil läheb hästi lauguliste (nt sibul ja küüslauk), salati, aedoa, herne ja tomati kõrval.

•    Laugulised eelistavad peeti, ristõielisi, salatit ja tomatit, aga ei klapi liblikõielistega (nt hernes, aeduba, ristik, lupiin).

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles