:format(webp)/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
/nginx/o/2008/12/21/108435t1h2e4e.jpg)
Läinud nädalavahetusel kogunes Tartusse 10. rahvusvahelisele geenifoorumile paarsada teadlast ja huvilist, et saada aimu maailma nimekaimate geeniteadlaste uurimistulemustest ning tuleviku geeniteraapilistest ravimeetoditest.
Geenid paljastavad ravivõimalused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavune geenifoorum kandis pealkirja «Funktsionaalne ja komplekshaiguste geneetika». Foorumi üks esinejaid, Lundi Ülikoolis töötav Euroopa juhtiv 2. tüüpi diabeedi uurija professor Leif Groop rääkis, et 2. tüüpi diabeedi avaldumist mõjutavad vähemalt 35 geeni. Seetõttu on väga raske teha ka n-ö geeniparandust kindlas geenis. Samuti on vaid 20 protsenti 2. tüübi diabeedist klassifitseeritav geneetiliselt – iga haige erineb oma haigusega omal moel.
Küll aga on tõenäoliselt suur samm edasi, kui suudetakse kasutada inimese geneetilist informatsiooni selleks, et haiguse arengut ennustada, ning liikuda sealt edasi juba kindla raviga.
Muret tekitab jahu
Foorumi teisel päeval esines professor Cisca Wijmenga Hollandist Gröningeni Ülikoolist, rääkides läänemaailma levinuimast toidutalumatusest – gluteeni- ehk osas teraviljades sisalduva valgu talumatusest.
Gluteenitalumatuse käes kannatab tervelt üks protsent maailma rahvastikust. Kuna paljud Aasia riigid, mille menüüs on siiani domineerinud gluteenivaba teravili riis, lähevad üle jahutoitudele, on oht, et gluteenitalumatuse esinemine kasvab järsult.
Viljatuse põhjus
Professor Wijmenga väitel diagnoositakse gluteenitalumatus ühel inimesel seitsmest, kes tegelikult selle talumatuse all kannatavad. See tähendab, et väga paljud käivad ringi teadmata, et nende organism ei suuda gluteeniga toime tulla.
Gluteenitalumatus on Wijmenga sõnul tihti ka viljatuse põhjuseks, pikemat aega põetuna võib aga olla saatuslik.
Wijmenga on koos teiste uurimisrühma liikmetega tuvastanud, et gluteenitalumatust tekitavad paljuski samad geenid, mis põhjustavad ka teisi autoimmuunseid haigusi, näiteks 1. tüübi diabeeti. Nende geenide mõju tuvastamine võib tulevikus viia selleni, et kõrgendatud haigusriskiga inimesed suudetakse varem üles leida ning neile juba ennetavalt nõu ja abi anda.