Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm: ajakirjanik, ära ole masin, ole inimene!

Sotsiaalse kommunikatsiooni professor Marju Lauristin ja tema abikaasa, meediauuringute vanemteadur Peeter Vihalemm arutlevad oma kodus Emajõe ääres selle üle, kuidas ajakirjanduse õpetamine on kuuekümne aastaga muutunud. Kaadrist väljas, nende kõrval diivanil istub ka karvane ja pehme jõehobu Joosep, mille kinkisid Lauristinile tema esimese kursuse tudengid 1977. aastal.

FOTO: Margus Ansu

Sotsiaalse kommunikatsiooni professor Marju Lauristin ja tema abikaasa, meediauuringute vanemteadur Peeter Vihalemm on Tartu ülikoolis ajakirjandust ja sellega seotud aineid õpetanud alates 1960ndate lõpust. Eesti akadeemilise ajakirjandushariduse 60. aastapäeval meenutasid nad ajakirjandusõppe algusaastaid ja väljendasid nördimust praeguse ajakirjanduse pealiskaudsuse üle.

Mis teeb ajakirjaniku lugupeetavaks?  

Marju Lauristin: See on alati olnud tarkus ja ausus.

Milline peab olema ajakirjaniku käepigistus?

Lauristin: Niisugune, mis jätab temast kindla ja ausa mulje. See peab olema konkreetne, aus, tugev.

Eesti akadeemilisel ajakirjandusõppel täitub tänavu 60 aastat. Kuidas eesti ajakirjanduse tervis on?

Lauristin: (pilku Peeter Vihalemma poole pöörates) Noh, mis sa arvad?

Peeter Vihalemm: Minu meelest päris kõbus. Ei ole tal häda kedagi! Temaga riieldakse, aga see on nii nagu perekonnaski: kui on oluline asi ja oluline pereliige, siis ollakse tema suhtes üsna otsekohene ja nõudlik. Olen nõus arvamustega, et ta on Eesti demokraatia tõsine garantii või valvekoer.

Lauristin: Jah, ja kui me mõtleme sündmustele, mis on Eesti poliitikas toimunud näiteks viimase kahe aasta jooksul, siis on need olnud seoses sellega, et inimesed ei ole olnud rahul ja on tekkinud aktiivsem kodanikuühiskond. Kui inimesed tunnevad, et midagi hakkab muutuma, siis kõigis nendes sündmustes on olnud suur roll ju ajakirjandusel.

Alustame kasvõi hartast ja rahvakogust, mida ei oleks sündinud ajakirjanduseta. Ja lõpetame sellega, kuidas loomingulisel rahval õnnestus kultuuriminister asendada teisega. Olen täiesti kindel, et näiteks ilma Postimehe ja Delfi ühistöös tehtud otselülituseta kultuuriministri kabinetti – kus oli selgesti näha hetk, kui loomeliidud ütlesid endisele kultuuriministrile, et me enam teid ei usalda – polekski ministri loobumine oma kohast teoks saanud.

Kas näete praeguses ajakirjanduses vaba vaimu ja julgust vastuvoolu ujuda, küsida kriitilisi küsimusi?

Lauristin: Ma ütleks, et seda vaba vaimu näen ma rohkem kui seda, mida ma mõtleksin targa vaimu all.

Vihalemm: Julgust on kindlasti.

Lauristin: (läbi naeru) Julgust on kindlasti rohkem kui tarkust, seda kindlasti.

Ilmselt olete Juhan Peegli ja teiste kolleegidega palju arutanud, mis tegi võimalikuks 1954. aastal ajakirjanduse õpetamise alustamise ülikoolis.

Lauristin: See sai alguse Juhan Peegli isiklikust vastutustundest – sellest tundest, mis oli Juhan Peeglile kõige iseloomulikum. Ta tundis, et inimene peab vastutama oma elus selle eest, mis on kõige tähtsam. Temale oli kõige tähtsam eesti keel ja eesti kultuur.

See oli veel see aeg, mida me nimetame Stalini ajaks. Ta nägi, et eesti keel ja eesti kultuur on nõukogude süsteemis ohus. Ta nägi, et kui ajakirjanikke koolitatakse kõrgemas parteikoolis vene keeles, on see eesti ajakirjanduse surm.  

Ta võttis endale isiklikult vastutuse ja missiooni: ta tegi eesti keele ja eesti filoloogia katte all väikese rühma ja kutsus üliõpilasi spetsialiseeruma eesti ajakirjandusele, mida ta esialgu siduski väga palju ajakirjanduse keele ja ajalooga. See oli osa humanitaarsest õppest, millega ta ei äratanud võib-olla ka nii palju ohutunnet võimudes, et sai sellega tegelema hakata. Edasi tuli juba tasapisi ka inimesi, kes olid tema juures õppinud, tuli juurde õppejõude.

Juhan Peegel pani suurt rõhku eesti keelele ja kultuurile, kuid aastakümnetega on nii eesti keele ja kirjanduse kui ka ajaloo õpetamine äärmiselt tagasihoidlikuks jäänud. Miks see nii on?

Vihalemm: Nojah, siin toimus suunamuutus. Kogu endises Nõukogude impeeriumis oli see (ajakirjanduse õpetamine – toim) paljuski humanitaarse ja filoloogilise suunitlusega. Mõnel pool ka väga parteiline ja ideoloogiline. Need olid kaks võimalust ja mingit muud võimalust nõukogude ajal ei olnudki. Üheksakümnendate alguses tekkis sotsiaalteaduskond ja siis oli suund juba hoopis enam sotsiaalteadustele.

Lauristin: Siin ma läheksin tagasi algusaegade juurde. Esiteks, see eriala oligi filoloogide õppekavas, ajakirjanduslikud ained tulid üldise filoloogia õppekava sisse.

Aga teiselt poolt oli tähtis – mõnes väljaandes rohkem, mõnes vähem –  eesti keele ja kultuuri säilitamine, ja Juhan ka seda väga rõhutas. Seetõttu peeti vajalikuks, et ajakirjanik on kultuurne inimene: tal on suur kultuurihuvi, ta tunneb väga hästi ajalugu, tal on laitmatu keel. Stiili-, vormi- ja žanride õppele pandi väga suurt rõhku, et ajakirjanik oskaks kunsti, mis nõukogude ajal ainsana võimaldas väljendada ka neid mõtteid, mida muidu oleks tsensor punase pliiatsiga maha tõmmanud. See oli oskus ennast kujundlikult väljendada: metafooridega, lugudega.

Tsensori punane pliiats käis ikka rohkem üle nende väljendite, mille sisu oli väga ühemõtteline. Aga ajakirjanikud õppisid ennast väljendama just nimelt kujundlikult. Näiteks, Olev Anton, kes kirjutas maaelulugusid sellisel muhedal rahvalikul viisil, et selle taga ja sees peidus olev üsna pipranegi iva jäi tsensorile püüdmatuks. See oli väljendatud viisil, et otseselt ei olnud võimalik öelda, et kuulge, nii ei tohi.

Vihalemm: Nüüd on keskkond muutunud mitte ainult õppekava mõttes, vaid ka kogu ühiskonna ja kultuuri mõttes, sest nõukogude ajal oli kultuur väga kesksel kohal ühiskonnaelus ja see oli paljuski niisugune …

Lauristin: Vastupanukultuur.

Vihalemm: Jah, meil oli tegemist passiivse vastupanuga. Otsest poliitilist vastupanu oli suhteliselt vähe, aga kultuurilist vastupanu oli igal sammul ja igal pool. See oli ka enesestmõistetav. Kogu see tähendus oli ennekõike kultuuriline, sest avalikku sfääri ju ei olnud, peale kultuuriavalikkuse. Poliitiline avalikkus puudus. Poliitilise avalikkuse kujunedes muutus ka ajakirjandus palju rohkem poliitilise kui kultuurilise avalikkuse osaks.

Lauristin: Keele suhtes peab muidugi ütlema, et ilmselt kõige otsustavamat mõju on mänginud tehnoloogia areng. Kui mõelda kasvõi sellele, et meie kirjutasime ju oma lood ja ka õppetööd käsitsi.

See tähendas ka väga aeglast ja hoolikat sõnaloomisprotsessi. Väga suur tähelepanu oli sellel, et su sõna on täpne.

Mina alustasin oma ajakirjanikutööd raadios. Mäletan, kuidas me kirjutasime raadiosaadete vahetekstid ja arutasime omavahel, kuidas täpsemini öelda. Sõnatäpsus oli väga-väga suur väärtus. Kui me vaatame, mis praegu raadios toimub, siis on tekkinud lobisemisstiil. Kui me vaatame seda, mis on internetis, siis sealne tekstimine ei ole enam kirjutamine selles mõttes, nagu ta on olnud, sest sõna ei ole enam üldse nii tähtis, et ta oleks täpne ja ilus.

Kuidas ja millal teie ajakirjanduse õpetamise juurde jõudsite?

Lauristin: Juhan Peegel kutsus mind. Mäletan seda päeva väga hästi. Juhan elas Väike-Tähe tänaval suure aiaga väikses majas. Oli soe ilm, ma arvan, et see võis olla maikuu. Juhan kutsus mind enda poole ja me istusime aias peenarde vahel, kui ta ütles sellise väga kavala ja õnneliku näoga, et tal on õnnestunud välja kaubelda veel üks õppejõukoht ajakirjanduses.

Ta küsis, kas ma olen selleks valmis. Olin lõpetanud just aspirantuuri, mis praegu on siis magistrantuur, töötasin sotsioloogialaboris, tegelesime juba ka lugejaauditooriumi uuringutega. Muidugi oli Juhani kutse mulle vastupandamatu (läbi naeru): ma ei saanud talle ei öelda. Olin esimene täiskohaga akadeemiline õppejõud Juhan Peegli kõrval.

Meil jätkasid muidugi need, kes olid ise ajakirjanikud ja töötasid toimetustes, aga mina olin Juhani järel teine, kellel oli ajakirjanduse õppejõu koht, mille eest palka maksti.  

Vihalemm: Mina alustasin veel varemgi, sest ma alustasin tunnitasulise, mitte koosseisulise õppejõuna. Ma ei ole otseselt ajakirjandust õpetanud. Esimene aine, mida ma lugema hakkasin, oli kommunikatsiooniteooria, mida Juhan tahtis juba ammu sisse viia.

Eesti ajakirjandusõppe algusaastatel tuli õpetada väga propagandistlikke aineid. Kuidas sellega toime tulite?

Lauristin: Meie ei õpetanud propagandistlikke aineid, ma mõtlen nüüd konkreetselt ei mina ega Peeter. Propagandistlike ainetega oli kaks võimalust. Üks oli niiviisi, et kui mina olin tudeng ja õppisin ajakirjandust, siis Juhan leidis, ma ei tea kust, ühe vene daami ja temale anti seesama propagandistlik aine, mille nimi oli nõukogude ajakirjanduse teooria ja praktika, ja küll ta meile siis rääkis Leninist ja Kalininist (naerab).

Juhan ei rääkinud meile kunagi selliseid asju ja meie Edasi toimetuse inimesed ka mitte. See oli umbes nagu katoliku kirikus ladinakeelne palve: tuli lihtsalt õppida ja ära unustada.

Teine tee oli kavaldamise tee ja Juhan oli muidugi meister kavaldamises. Tal silm säras suurest lõbust, kui ta õppeainetele nimesid kirjutas.

Sulev Uus õpetas meile nõukogude ajakirjanduse teooria ja praktika piduliku nime all lihtsalt seda, kuidas praktiline lehetegemine Edasi toimetuses käib. Mina õpetasin ühte ainet, millel oli selline õudne nimi: kodanliku ajakirjanduse kriitika. Selle nime all ma õpetasin välisajakirjandust, mida ametlikult ei tohtinud õpetada.

Mis olid teie põhisõnumid, mida te ajakirjandust õppima tulnud noortele ajakirjanduse õpetamise algusaastatel edasi andsite?

Lauristin: See sõnum oli väga selge, see oli vastutus eesti kultuuri ja keele ees. Ja see, mida Juhan alati rõhutas: sa võid ajakirjanik olla, aga inimene pead sa olema. See oli väga eetiline suhtumine kultuuri ja ka inimesse, kellest lugu tehakse.

Vihalemm: See sõnum on kogu meie osakonna sõnum ja see on paljuski ju ka aukoodeksis kirjas, mis tehti 1980. aastatel tudengite eestvõttel. Seal väljendubki see inimlik vastutus ja ausus.

Lauristin: On ka väga oluline, et nii Juhan kui me kõik andsime endale väga hästi aru, et need põhimõtted, mida osakonnas õpetati, mis aukoodekssisse pandi, need ei olnud tolleaegses nõukogulikus ajakirjanduses sugugi mitte üldised au sees olevad põhimõtted, vaid et meie osakond kujundas teadlikult noori ajakirjanikke üldisele küünilisusele ja valelikkusele vastu töötama.

Mäletan, et üks tudeng tuli praktikalt ja ütles nördimusega, et te valmistate meid ette niisuguse ajakirjanduse jaoks, mida pole olemas. Juhan siis ütles: jah, me valmistame sind ette olema õige ajakirjanik, selline, milline ajakirjanik olema peaks.

Ja siis tulid ka ajad, kus meie noortel oli võimalik näidata, kas neil on meie õpetus meeles. Kui näiteks meie lõpetaja Hans H. Luik asutas Eesti Ekspressi ja hakkas seal tegema uurivat ja n-ö teistsugust ajakirjandust, oli see hea võimalus katsuda järele, kas ka praktikas õnnestub ajakirjandust teiseks teha.

Või võtame praeguse Postimehe – Mart Kadastik oli ju Juhan Peegli õpilane ja on lõpetanud meie eriharu. Madis Jürgen on näiteks üks selliseid tudengeid, kes minu meelest on Eesti Ekspressis teinud järjekindlalt sellist ajakirjandust, mille üle Juhan võiks uhke olla. Aga seda ei saa muidugi kõigi kohta öelda.

Kui palju te ennast «süüdi» tunnete, kui mõni teie käe all ajakirjandushariduse saanu mõne jama kokku keerab?  

Lauristin: Mina õnneks enam neid päris ajakirjandusaineid ei õpeta. See on nüüd teise õppetooli all, (kavalalt naerdes) ma vaatan seda nüüd instituudi ja teatud traditsiooni vaatenurgast, (tõsinedes) ja tunnen muidugi, et see puudutab mind väga. Minu käest päritakse sagedasti ka aru. Ega inimesed ju ei tee vahet, mida keegi siin õpetab. Nende jaoks on see ikkagi seesama vana Peegli ajakirjanduse osakond ja Peegli õpilased ning mina ja Peeter kehastame seda traditsiooni.

Meie käest küsitaks tihti nõudlikult (parema käe nimetissõrmega noomivalt vastu diivanilauda koputades ja häält tõstes): kuidas see ikka niimoodi on? miks te midagi ei saa teha? miks jälle on see asi valesti või niisugune asi rumalasti? Ja nagu ma enne juba ütlesin: julgust on rohkem kui tarkust, ja see häirib mind väga.

Tõesti, üks, mis mind tõsiselt häirib, on pealiskaudsus ja rumalus – see, kui antakse kergekäeliselt hinnanguid, pannakse silte, teatatakse väga veendunult, et asjad peavad just nii olema, süvenemata sellesse, mis tegelikult oluline on ja kuidas tegelikult asjad on.

Kui ülikoolis oma akadeemiliste kolleegide hulgas liikuda, siis nii mõnigi kord me kuuleme üsna teravat kriitikat selle kohta, kuidas ajakirjanikud on ühe või teise teadlase töös mingeid asju valesti mõistnud ja nii edasi.

Mida me püüame meie ajakirjanike õpetamises väga rõhutada, on võibolla isegi mitte niivõrd see kirjutamise oskus, kui kuulamise oskus. Kuulamise ja lugemise oskus on see, millega Juhani ajal ei olnud muret (naerab). See käis loomulikult targa inimese juurde ja Juhan püüdis igast ajakirjanikust tarka inimest kujundada. Esimene asi, ta peab oskama teist inimest kuulata.

Meie üks suur mure on see, et ei osata kuulata, ei osata mõista, mida inimesed räägivad, ei osata süveneda tähendustesse ega mõista ka seda, mis on kirja pandud, kasvõi mitmesugustes dokumentides ja seadustes või mistahes lugudeski. See on natuke teistsugune õpetus, sest meie praktilises õpetuses on nüüd väga palju tähelepanu pööratud just nimelt sellele, et treenida ajakirjandusse minevaid inimesi olema vähem pealiskaudsed.

Mis on veel ajakirjanduse õpetamises aastatega muutunud ja mis püsinud muutumatuna?

Lauristin: See on nüüd väga paljus mitte ajakirjandus, vaid ikkagi meediatöö, mida tuleb õppida ja õpetada. Ajakirjandus on sellest ainult üks ja väga selge professionaalse töö osa. See, mida internetti kasutav või ka televiisorit vaatav, raadiot kuulav inimene kätte saab, ei ole ju kõik ajakirjandus.

Seal on väga suur osa lihtsalt meediaprodukt või meediaproduktsioon. Seriaalid, igasugused mängud, meelelahutussaated – see on meediaproduktsioon, mitte ajakirjandus.

Meie oleme siin oma Tartu õpetuses säilitanudki rohkem sellist, võiks öelda, et puhast ajakirjandust ja seda lippu siiski hoidnud. Aga kui me vaatame, mis maailmas toimub, siis hakkab selline meediaproduktsiooni professionaal ajakirjanikku üha enam varjutama.

Kas ajakirjanikuks sünnitakse või on seda võimalik ka ära õppida?

Vihalemm: Oleneb, mida me nüüd ajakirjaniku all mõtleme. Meediatööd on kindlasti võimalik ära õppida ja niisuguseks keskmiseks ajakirjanikuks on ka võimalik õppida, aga päris tippajakirjanikuks saamiseks läheb ikka vist natukene annet ka vaja. Aga ka anne on asi, mis on paljuski kujundatav.

Lauristin: Ajakirjandus, kui teda võtta kitsalt, on loominguline eriala. Aga väga väike osa tegelikke ajakirjanikke, neid, kes töötavad päriselt toimetustes, jõuavad sellise positsioonini, et neile antakse tõesti loomingulisi ülesandeid.

Kuid tõepoolest, me siiski usume, et on eeldused, mis ühest võivad teha parema ajakirjaniku kui teisest, miks me muidu neid sisseastumiskatseid ja vestlusi teeme. Mida me jälgime, ei ole niivõrd kirjutamisoskus, kui märkamisoskus.

Vaatame detailinägemist, eneseväljenduse isikupära – ajakirjanik võib olla see, kes kordab seda, mida kõik teavad ja räägivad, ja ta võib olla see, kes esimesena millelegi õige sõna leiab, õige kujundi ja pildi loob.

Me otsime neid, kellel on andi märgata ja andi märgatut täpselt edasi anda. Otsime neid, kellel on võimet isikupäraselt mõelda, asjadest aru saada, neid endale ja teistele selgitada. Ma ei tea, kuivõrd on sellised asjad kaasasündinud, aga kindlasti on need arendatavad.

Mis on see üks ja kõige olulisem õpetussõna, mida te praegustele ajakirjanikele tahate meelde tuletada?

Vihalemm: Raske öelda seda ühte. Avatus maailmale ja uudishimu, huvi selle vastu, mis ja mille pärast toimub, on olulised omadused. Kahjuks sellise küllaltki massilise õpetuse juures, mis siin peaaegu viimased kakskümmend aastat on olnud, vajub see kõik tagaplaanile. Individuaalset lähenemist on alles magistritasemel.

Lauristin: Üks tähtis asi on see, mida Juhan ütles: ajakirjanik sa võid olla, aga inimene sa pead olema. Tänapäeval arvatakse, et palju asju teeb masin paremini kui inimene, aga inimesena on su koht maailmas natukene teistsugune, on natukene teistsugune kutsumus. See käib ka hea ajakirjaniku kohta. Seepärast on Juhani sõnad tänapäeval omandanud uue nüansi: ära ole masin, ole inimene.
 

Tagasi üles