Mis on veel ajakirjanduse õpetamises aastatega muutunud ja mis püsinud muutumatuna?
Lauristin: See on nüüd väga paljus mitte ajakirjandus, vaid ikkagi meediatöö, mida tuleb õppida ja õpetada. Ajakirjandus on sellest ainult üks ja väga selge professionaalse töö osa. See, mida internetti kasutav või ka televiisorit vaatav, raadiot kuulav inimene kätte saab, ei ole ju kõik ajakirjandus.
Seal on väga suur osa lihtsalt meediaprodukt või meediaproduktsioon. Seriaalid, igasugused mängud, meelelahutussaated – see on meediaproduktsioon, mitte ajakirjandus.
Meie oleme siin oma Tartu õpetuses säilitanudki rohkem sellist, võiks öelda, et puhast ajakirjandust ja seda lippu siiski hoidnud. Aga kui me vaatame, mis maailmas toimub, siis hakkab selline meediaproduktsiooni professionaal ajakirjanikku üha enam varjutama.
Kas ajakirjanikuks sünnitakse või on seda võimalik ka ära õppida?
Vihalemm: Oleneb, mida me nüüd ajakirjaniku all mõtleme. Meediatööd on kindlasti võimalik ära õppida ja niisuguseks keskmiseks ajakirjanikuks on ka võimalik õppida, aga päris tippajakirjanikuks saamiseks läheb ikka vist natukene annet ka vaja. Aga ka anne on asi, mis on paljuski kujundatav.
Lauristin: Ajakirjandus, kui teda võtta kitsalt, on loominguline eriala. Aga väga väike osa tegelikke ajakirjanikke, neid, kes töötavad päriselt toimetustes, jõuavad sellise positsioonini, et neile antakse tõesti loomingulisi ülesandeid.
Kuid tõepoolest, me siiski usume, et on eeldused, mis ühest võivad teha parema ajakirjaniku kui teisest, miks me muidu neid sisseastumiskatseid ja vestlusi teeme. Mida me jälgime, ei ole niivõrd kirjutamisoskus, kui märkamisoskus.