Kristel Leesmend on lavastanud saksa kirjaniku Helmut Krausseri näidendi, mis põhineb tõestisündinud lool.

Vaatajate ees on pealtnäha täiesti tavalised noored inimesed, keda mängivad Nero Urke ja Marika Barabanštšikova.

Elulähedane mäng

Ühel päeval otsustab Mees teha teoks ammuse unistuse – ta ostab hädaolukordades kasutamiseks viimase raha eest mootorsae. Kõlab üsna jaburalt? Sündmuste edasise käigu jälgijal saab selgeks, et tegemist on tõepoolest kriisile läheneva situatsiooniga. Seda igas mõttes.

Kui Mees püüab veenda Naist mootorsae vajalikkuses, ei jää märkamata halenaljakas kiiks, mida Nero Urke laseb oma mängus läbi kumada.

Koomilise varjundiga olukorrad segunevad aga süngemate nootidega. Need panevad reaalsele elule mõtlema ning välistavad laval nähtu muutumise meelelahutuslikuks ajaviiteks.

Oluliste teemadena kerkivad üles naise ja mehe mõtteviisi erinevus ning see, kui tähtis on kahe inimese vaheline usaldus. Kaasa tundub mängivat traditsioonilise perekonnapea rolli vahetumine, mis mõjub Mehele ängistavalt.

Urke toob efektselt esile oma tegelaskuju erinevad seisundid.

Ühelt poolt on tema kehastatud tegelane elu hammasrataste vahele jäänud mees, keda piinab vaimne ebastabiilsus. Järgmisel hetkel on ta kujutluste maailmas süüdimatul ilmel ringi rändav poisike, kes ei saa aru, mis on reaalses maailmas valesti.

Barabanštšikova kehastatud Naine tundub seevastu rohkem kahe jalaga maa peal. Samas võiks näitlejanna elulist ja veenvat mängu jälgides eelneva väite ka kergesti ümber lükata.

Etenduses varieeruvad Naise meeleolud naerupahvakutest hirmuäratavate karjeteni. Ja see tekitab küsimuse: kas Mehe ebaadekvaatne käitumine tekitab Naises tõesti hirmu või on see kõik talle kõigest üks mäng, mis pakub puhast naudingut?

Elu nagu filmis

Lavastus «Mask» mõjub filmilikuna. Alustades stseenist, mil lavale ilmub Mees maski ja mootorsaega, ning kulmineerudes ootamatu lõpplahendusega. Samal ajal mängib taustaks niisugune muusika, mis viib mõtted psühholoogilisele trillerile.

Ajuloputuse ohvriks langenud Mehe silmis pakuvad filmid ainuõiget lahendust, kuidas elus hakkama saada. Lisaks filmidele avaldavad mõju fragmendid unenägudest. Sellises olukorras pole mõtet isegi maski taha peitu pugeda. Nii meeldiv kui see ka ei tundu.

Lavastuses on läbi põimitud inimese reaalne ja kujutluste maailm. Pärast esietendust tabasin end korduvalt mõtlemas, kas laulupeomuuseumis mängitakse tõepoolest tõestisündinud lugu või hoopiski ühe tegelase halba unenägu.

Kui unenägu läheb täide

Maailmakuulus baltisaksa teoloog sündis ja elas tudengielu Emajõelinnas