Mõni soovitus jaanipäevaks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanituli Tabiveres.
Jaanituli Tabiveres. Foto: Postimees.ee lugeja


• Kes aga vähegi saab, mingu jaanilõkkesuitsusel suveõhtul või jaanipäeval suurele kiigele. Nii edendate külakiikede kasutamise kultuuri, mille elujõulisus Eestis on üsna haruldane Euroopas ja kogu maailmas. Aga oldagu ettevaatlik: kakerdajat tabanud kiigehoop võib nii kainestada kui ka põhjustada terviserikkeid.

• Parkimiseks pole kohta. Peoplatsi piiravad aiad ja turvamehed, kes nõuavad osa sinu kukru sisust. Šašlõkisabas seistes kulub üüratu aeg. Seejärel kuulad hästimakstud esineja äraleierdatud lugusid ja teed ehk rahvasummas tungeldes ka mõne tantsusammu. Tundub juba ette tüütav? Ongi!
Kuid mis oleks, kui teeks nagu varem? Umbes nii, nagu oli tavaks veel 20–30 aastat tagasi. Sõidad maale. Võtad vikati. Niidad rohumaal paraja lapi. Otsid aiast paar kuivanud oksa ja kuuri alt mõned pehkima kippuvad plangujupid ning lõke ongi valmis. Kutsud külla naabrid ja uurid, kuidas neil tegelikult läheb.

• Olge originaalsed ja jätke paar plastämbrit kaheldava väärtusega selvehalli šašlõkki ostmata. Tehke selle asemel nagu rootslased: heeringas, kuum kartul, suur viil rukkileiba. Või nagu venelased: üks kõva potitäis seljankat, milles lusikas sees püsti püsib. Või nagu setud: külmast hapupiimast suuliim ehk külmsupp juurikatega.

• Olge nii kaua üleval, et näeksite päikesetõusu. Aasta lühim öö teeb koidu ootamise kergemaks ja kui tihti tavaliselt hilise ärkamisega inimene ikka seda ilu näeb.

• Pikkade pühade ajal kosuta hinge ja keha: Facebooki asemel raamat, teleka asemel sõbrad, alkoholi asemel mahl, lihakäntsaka asemel salat.

• Jaaniajal tegeleb inimene palju iseenda ja liigikaaslastega, unustades ümbritsevad olendid, kelle harjumuspärast olmet ta oma lõkete, lõhnade, suitsude, musa ja müraga häirib. Paluge andestust palakestega! Varesele tükike liharoast (enne marineerimist!), pisilindudele seemneid, oravale pähkel, siilile järelejäänud salat, mis varsti nagunii halvaks läheb. Ja nii edasi – eks te ise tea, kes teie lõkkeplatsi läheduses liigub või lendab. Aga sääskedele ärge verd andke, nemad on juba küllalt saanud!

• Vahel ei ole jaaniõhtu ilus. Keegi jääb liiga purju, keegi ütleb midagi inetut, keegi norib tüli ja kipub kaklema. Või lõhub keegi midagi ära, teeb kellelegi haiget ning kaob pereliikmete meelehärmiks mitmeks päevaks. Mida küll teha, et jaaniõhtu saaks ilus?

Ei olegi midagi teha. Jaanituli on perede, sugulaste, sõprade või külakogukonna kogunemisaeg, kus ikka on keegi, kellega midagi niisugust juhtub. Kui te suudate jaaniõhtul selle pärast mitte vihastuda, siis ongi õhtu ilusam. Lohutuseks olgu, et jaan läheb mööda.

• Uuemal ajal peale tunginud tümaka- ja jõminakultuur, mida suur hulk inimesi segastel asjaoludel muusikaga seostab, võtab kohati üsna tüütuid vorme. Tung demonstreerida võimalikult laiale auditooriumile oma halba maitset ja niru lastetuba toob mererandadesse, avalikele lõkkeplatsidele ja suvekodude hoovidesse tüüpe, kelle elu sisu näib olevat osta oma vanaldane käula täis võimendustehnikat, millega võiks korraldada disko kas või Tallinna lauluväljakul.

Kes on kas või algelisel tasemel õppinud mõnd pilli mängima, suudab igal ajal üle olla nüripoolsest makimuusikast.

Kodustelgi jaanituledel ei maksa häbeneda, kui kitarril üle kolme duuri ei oska või akordioniõpingud ei viinud kaugemale teisest klassist. Enamik laule, mida jaanitulerahvas suudab kaasa laulda, ongi kolmeduurilood. Niisiis – krapp kinni ja pill kätte! Ja järgmisele jaanikule juba nelja duuriga.

• Võtke vabalt! Jaanipäev ei ole kohustus lõket teha ega üle selle hüpata, liha grillida, õlut või muud kangemat kraami rüübata, laulda ega lõõtsa tõmmata. Jaanipäeval võib olla ka isekeskis iseendaga. Või oma kõige lähedasemaga.

Tagasi üles