Uued peenrad professori luuleaias

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tartu Ülikooli professor Karl Muru

FOTO: Sakala/Scanpix

Karl Muru on Hea Luule Hoidja. Üldvaates meenutab tema kirjatööde kogum hästi hoolitsetud iluaeda, kus iga luuletaim on juba ammugi leidnud oma kindla ja muutumatu koha.

Vahel on tundunud, et sellesse kaunilt kujundatud arbujatekesksesse luulemaastikku ei mahugi enam ühtki uut, üllatavat ideed, probleemi, vaatenurka.

Ent see mulje osutub lähemal vaatlusel siiski petlikuks. Oma loomupärase leebuse juures on Karl Muru olnud läbi aegade üks meie luuletundlikemaid kriitikuid ja kirjandusloolasi. Tema koostatud neljaköiteline antoloogia «Sõnarine» on jäänud suurepäraseks kokkuvõtteks-monumendiks kogu pikast eesti luuleloost.

Eesti kirjanduse emeriitprofessor Karl Muru (sündinud 1927) on meie luulest kirjutanud juba üle poole sajandi, avaldanud artiklikogusid, õpikuid ja Betti Alveri monograafia.

Tema viimaste kümnendite kirjandusajakirjades ja teoste järelsõnadena ilmunud artiklitest koostatud vastsest kogumikust «Rännul luuleilmas» leiame eest juba varemgi autori poolt põhjalikult käsitletud klassikud, ent pingevabalt probleemitu see raamat siiski pole.

Betti Alveri nõrkushetk

Kogumiku vahest kõige pilkupüüdvam kirjutis on «Värsse hingevarjutusest». Siin on ära toodud Betti Alveri hiljuti leitud varem tundmatu poeem, tööpaatost luulendav «Laul kätest», mis valminud aastal 1950 – vist küll kõige hullemal aastal kogu eesti kultuuriloos.

Karl Muru nendib, et poeemi sotsiaalne paatos on «püüdlikult pealispindne», ka «paisutatult sõnarohke». «Kummatigi: päris võimatu pole hetkeks koguni mõelda, et hüljatuks osutumine säästis Betti Alveri nõukogude luuletajaks saamast» (lk 99), teeb kirjandusloolane tähendusrikka vihje.

Nii on see artikkel oluliseks lisapeatükiks Karl Muru Alveri-monograafiale (Ilmamaa, Tartu, kaks trükki aastal 2003).

Niisama olulisi andmeid ja vaatenurki sisaldab ülevaade Heiti Talviku viimastest eluaastatest (1945–47) «Inimene hingeöös».

Luuletaja hukkus parimas vanuses, 42-aastaselt, ning selleni viinud paranoiliste julgeoleku erikomisjonide kogu jõhkrus ja absurdsus astub autori käsitluses reljeefselt lugeja ette.

Uku Masingut hindamas

Omaette terav mureküsimus on kogumikus Uku Masingu kaua mahavaikitud loomingu avastamislugu.

Nõukogudeaegsete ülevaadete autorina selgitab Karl Muru oma poleemilises käsitluses tollast üsnagi piiratud mängumaad ja mitmeastmelise tsensuuri valvsat survet. Hea, et need mälestuslikud kirjandusloolised killud on ajaloole talletatud – see toob mitmes suhtes selgust nii keeruka autori nagu Uku Masingu retseptsiooni.

Iluaias tuleb muidugi tõrjuda kahjureid: Veiko Märka arvamus Masingust kui «eesti luule suurimast grafomaanist» ajab aednikul harja punaseks (lk 57).

Kogumik sisaldab veel mitmeid luulekogude saatesõnu (Under, Visnapuu, Sütiste, Ristikivi, Lepik). Tõsist tunnustust jagab autor antoloogiale «Eesti ballaad», mille on koostanud noorem kolleeg Arne Merilai. Ja lõpetuseks veel kaks kirssi tordil: tänukirjad autorile Debora Vaarandilt ja Betti Alverilt.

Nõnda on Karl Muru oma luuleaias hoolsa aednikuna ringi vaadates ka veel õige auväärses eas rikastanud meie luulelugu üsna mitme nägusa, igat luulehuvilist vaimu aiva rõõmustava peenraga.

Raamat
Karl Muru, «Rännul luuleilmas».
Toimetanud Kristina Lepist, kaane kujundanud Mari Ainso, Ilmamaa, Tartu 2014, 148 lk.

Tagasi üles