Püstijalakoomik toob naeruhimulise publiku ette inimkonna hädad

Vanemuise kontserdimajas esineb 22. mail stand-up-koomik, Eesti publikule ennekõike sarja «Black Books» tegelase Mannyna tuntud Bill Bailey. Ta on mitmekülgne talent, kes oma šõudes kombineerib terava päevakajalise huumori aegumatute ja üldinimlike teemadega. Andeka multiinstrumentalistina põimib ta oma etendusse ohtralt muusikalisi nalju. Bailey usub, et head nalja saab teha kõige üle, olgu selleks siis küpsised või hevi-metal. Foto: Comedy Estonia

Maailmakuulus stand-up-koomik Bill Bailey tuleb Tartus lavale etendusega «Qualmpeddler», milles ta jagab publikuga kahtlusi ja muresid, mis tal on moodsas maailmas elades tekkinud. Telefonivestluses tuli jutuks šõu ja koomikuelu üldisemalt.

Etenduse nimi on «Qualm­peddler». Tegemist on üsna spetsiifilise inglise väljendi või sõnamänguga. Kuidas seletada seda Eesti publikule?

Seda peab tihtipeale ka ingliskeelsele publikule selgitama. Qualm on vanainglise sõna, mis tähendab muret, häda (otsetõlkes pööritustunne, rahutus –  toim). Mulle väga meeldivad sellised vanad sõnad ja nendega mängimine, sest tundub, et vanades sõnades on justkui rohkem erinevaid tähenduskihte.

Näiteks qualm on sõna, mida mu vanaema pidevalt tarvitas – temal oli kogu aeg üks qualm teise järel. Ja peddler on rändkaupmees või müügimees, kes ukselt uksele käib ja midagi müüa üritab. Nii et qualm­peddler oleks justkui hädakaupmees või muredega kaubitseja.

Minu arvates see ongi tegelikult stand-up-komöödia põhiolemus: tuua inimkonna hädad ja mured rahva ette ja muuta nad atraktiivseks, naljakaks.

Millisena te oma tegevusvaldkonda näete või defineerite – kas stand-up-komöödia on teatrižanr, meelelahutus või hoopiski huumorisse rüütatud ühiskonnakriitika?

Vastus on küsimuses juba kokku võetud. Stand-up-komöödia on minu meelest segu kõigest kolmest.

Kõige rohkem on ehk tegemist teatriga. Kasutan oma etendustes kõiki nüüdisaegse teatri vahendeid, nagu video, muusika, valgus jne. Ja ka ise mängin oma sketše tehes pidevalt erinevaid rolle või karaktereid.

Muidugi on stand-up’is ka ühiskonnakriitiline aspekt. Lavakoomik ongi keegi, kes juhib tähelepanu ühiskonna valupunktidele, tõstab need fookusesse ja peegeldab neid kõverpeeglis, tuues esile inimkonna naeruväärsuse.

Koomikule annab see meeldiva vabaduse tuua lavale publiku ette kõik teemad, mis talle endale huvi pakuvad, olgu selleks siis ajalugu, popkultuur või psühholoogia. Mind näiteks huvitab väga muusika, seega saan paljud oma naljad just muusikale üles ehitada.

Nii et kui ma küsiksin, kas te olete näitleja, muusik või hoopiski linnuvaatleja ...

Ennekõike olen ikkagi näitleja. Kõik, mis ma teen, hõlmab mingil määral näitlemist – ka laval pillimängimine.

Kui teen loodusfilmi (Bill Bailey tegi hiljuti põhjaliku dokfilmi evolutsiooniteadlasest Alfred Russel Wallace’ist – toim), pean ikkagi ka näitlema. Näitlemine on selle kõige alus. See on töövahend, mis annab mulle võimaluse ka kõike muud teha.

Ja see on väga tore. Ma saangi tegeleda kõige sellega ja ainult sellega, mis mulle sügavalt huvi pakub. Olen nii teinud juba kakskümmend aastat.

Olete esinenud paljudes erineva kultuuritaustaga riikides. Kui suur eeltöö igale etendusele eelneb? Kas valmistate midagi spetsiaalselt iga publiku jaoks ette või jäävad naljad suures osas samaks?

Üldiselt ma väga palju kohalikke nalju etendusse sisse ei too. Kohalikku ainest tunnevad kohalikud igal juhul paremini kui mina. Mina tulen nende riiki võibolla üheks-kaheks päevaks, see ei anna võimalust rahvast või kultuuri piisavalt tundma õppida, et selle üle nalja teha.

Minu kava on pigem universaalne, käsitlen teemasid, millega praeguses massikultuuri vohamises kõik rahvad või kultuurid kokku puutuvad.

Näiteks popkultuur, kollane meedia või igasuguste tõsielustaaride rumalus. Teil on ju kindlasti samuti igasuguseid staarikesi ...

Päris ilma kohalike naljadeta muidugi ei saa ning igal rahval on midagi unikaalset pakkuda. Näiteks eestlased leiutasid Skype’i. Muidugi toon ma siis lavale sketši sellest, kuidas ma üritasin esimest korda oma isaga skaipida. See oli täielik katastroof.

Eestlaste kohta tehakse palju nalja, et tegemist on väga aeglase reaktsiooniga ja huumorimeeleta rahvaga. Esinesite möödunud sügisel Tallinnas. Kas siinse publikuga oli keeruline kontakti saada?

Ei, üldse mitte! Olen neid nalju eestlaste kohta küll kuulnud, aga ei saa aru, kust need pärinevad. Mina midagi sellist küll ei märganud.

Üritasin Tallinnas alustuseks oma šõu pealkirja eesti keelde tõlkida ja seda hääldada. Kasutasin Google’i tõlget, mis ei olnud vist päris täpne. Publik oli väga elav ja läks asjaga kiiresti kaasa, reageeris väga hästi. Mul oli Tallinnas väga lõbus.

Need naljad eestlaste kohta kindlasti ei kehti enam, võibolla oli kunagi ammu nii, aga praegu küll mitte.

Tean, et olete suur loodusesõber, teete loodusfilme ja astute tihti loomade-lindude kaitseks välja. Kas kasutate tuuridel olles ka võimalust, et kohalike loodusväärtustega tutvuda?

Koomikutöö ja etendusteks valmistumine tähendab väga palju kinnistes ruumides viibimist. Nii et kui vähegi võimalik ja aega jätkub, üritan tõesti mõneks ajaks selle juurest ära minna ja metsas või looduses käia.

Eesti on selles mõttes imeline maa: teil on säilinud nii palju puutumatut metsa ja metsloomi. Hundid, karud, põdrad – kõik on alles. Meil Inglismaal on ainult mägrad ja siilid. Kui mul aega jääb, tahaksin Tartusse tulles kindlasti ka linnast välja minna.

Olen näinud klippi, kus te teete nalja Ida-Euroopa riikide hümnide üle ja mängite Valgevene hümni. Kas Tartus on lootust ka Eesti hümni kuulda?

Ah nii ... Jah, tegelikult küll. Mul on plaanis mängida Eesti hümni hornpipe’il (loomasarvest tehtud vanaaegne puhkpill – toim). Eks ole näha, mis sellest välja tuleb.