Keldrilised koomikud asuvad varsti vallutama suuri lavasid

Viljandi kultuuriakadeemia näitlejaeriala 10. lennu tudeng Märt Koik tegi eelmisel nädalal stand-up-komöödiat kohvikus Feel Good Music. Tuleviku tahabki ta siduda püstijalakomöödiaga. Foto: Margus Ansu

Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal. Ja siis tuli Austraaliast pärit maailmarändur Louis Zezeran ja ütles: «Saagu stand-up!» Ja nii sai Eestisse püstijala­komöödia.

Nõnda tundub asjade algus, kui vaadata läbi Comedy Estonia prillide. See Tallinnas 2010. aastal noori koomikuid enda ümber koondama asunud ja piiritaguseid ingliskeelseid naljamehi esinema kutsunud osaühing juurutas meie kodumaal uudset angloameerika päritolu esituskunsti.

«Enne meid oli Eestis – ja on siiamaani – tugev estraaditeatri kultuur,» selgitas osaühingu Comedy Estonia juhatuse liige Louis Zezeran. «Meie tulekuga saabus see, mida rahvusvaheliste standardite järgi nimetatakse stand-up-komöödiaks – lavaline tegevus, kus koomik on rangelt nii autor, lavastaja kui ka materjali esitaja.»

Comedy Estonia

Selliseid koomikuid toob Comedy Estonia siinsete vaatajate ette mitte ainult Eesti elanike endi seast, vaid ka rahvusvaheliselt tuntud stand-up’i staare. Näiteks Dylan Moran tegi mullu sügisel menuka etteaste Vanemuise kontserdimajas ja Bill Bailey tuleb sealsamas lavale järgmisel nädalal.

«Ma olen äärmiselt uhke selle üle, kui kõvasti iga meie trupi liige töötab, ja ma armastan igal üritusel ise kohal olla, et näha tulemust ja arengut,» ütles Zezeran. «Hea on see, kui vaatajad rõkkavad naerda ning neid teeb õnnelikuks ja rahuldab Eesti oma, eestikeelne stand-up.»

Et stand-up comedy kui termin on ingliskeelne, sobib ta eestikeelsesse teksti sama valusasti nagu rusikas silmaauku. Püstijalakomöödia otsetõlkes on lohisevalt pikk, kuigi annab ettekujutuse, et etteaste käib kiiresti ja dekoratsioonideta. Vahest oleks paslik otsida üles vana hea sõna komejant? Või estraadikava ...

Just siinkohal tuli meelde kodumaise komöödia suurmeister Eino Baskin, kelle estraadikavad kolhoosiklubides ja pühapäeviti raadioprogrammis «Meelejahutaja» naerutasid rahvast. Seda enam, et sageli oli tunda riigi- ja parteivõimu vastaseid pilked.

Eino Baskin ja Peeter Oja

Võibolla oli juba temalgi ka stand-up’i laadis esinemisi, milles ta iseennast lavastades rääkis publiku ees üksinda esinedes humoristlikke tähelepanekuid oma elust? «On tehtud küll, jah, ka selliseid asju,» ütles Baskin. «Need olid loomingulised õhtud, kus sai räägitud oma elust.»

Maestro ei ole näinud küll viimaseid Peeter Oja ja Jan Uuspõllu naljakaid monolavastusi, mille on toonud vaatajate ette Monoteater eesotsas Karl Ker­mesega, ja ka mitte Comedy Estonia koomikute esinemisi, kuid ometigi ta teab, milline on hea ühemehekomöödia.

«Dramaturgia, näitleja ja lavastaja peavad olema tugevad,» ütles Baskin. «Need on kolm komponenti, milleta head ühemehekomöödiat teha ei saa.»

Nendele kolmele komponendile vastab kindlasti Peeter Oja mullusügisene monotükk «Nüüd tõesti aitab jamast». Selles tegi ta naerualuseks niisuguse osa poliitikutest, kes oma tegevuse on ise naeruväärseks muutnud.

Monotüki žanriliseks määratluseks oli märgitud stand-up-etendus. Kas see oli kindlasti püstijalakomöödia või vahest midagi muud?

«Mina nimetan seda niimoodi,» ütles Oja. «Võib ju diskuteerida, mis see stand-up on. Minu meelest ei ole ta selline, nagu tehti Vene ajal estraadi, kus loeti üksi või ka mitmekesi ette paberilt või esitati päheõpitult intermeediume.»

Stand-up käib tema sõnul nõnda, et laval on üks inimene, kes räägib enda lugusid. Nõmedate poliitikute pilas esitas ta enda lugusid, mida aitas lavale valida ja seada väike meeskond. «Aga väga paljud asjad sündisid publiku ees kohapeal, milles minu meelest ongi stand-up’i võlu.»

Viimastel aastatel on Eestis vaatajate ette tulnud hulganisti noori eesti- ja ingliskeelseid stand-up’i tegijaid. Nende esinemisi ei ole Peeter Oja näinud.

«Kuid olen tähele pannud, et stand-up kui termin ja žanr on paljudele häiriv,» ütles ta. «Ma ei saa aru, miks see on nii. Las inimesed teevad, mis nad tahavad. Ei ole ju mõtet ükskõik mida teha, kui ei ole kuulajaid ja vaatajaid. Ja kui millelgi ei ole elujõudu, sureb ta varem või hiljem välja.»

Oja meelest ei maksa stand-up-komöödia kui välismaalt sisse toodud žanri pärast erutuda. «Kui palju meil siin Eestis siis ikka on selliseid asju, mis on meil endal välja mõeldud,» lisas ta. «Ma kavatsen seda ka enne oma kavandatavat sügisest ringreisi rõhutada: kellele stand-up kui sõna või žanr ei meeldi ja vastu hakkab, ärgu jumala pärast tulgu vaatama.»

Verinoored koomikud

Muu jutu hulgas rääkis Peeter Oja, et stand-up’i puhul tehakse ka mööndusi näitlejameisterlikkuses. Seda kasutavadki ära verinoored, ilma näitlejakoolita koomikud, kellest mõnedki on liitunud Comedy Estoniaga. Nende hulgas on ka tartlased Sander Õigus ja Elen Veenpere.

Sander Õigus õpib Tartu kutsehariduskeskuses. Näitlejaettevalmistuseta noormees loodab sügavasti oma lugude ja sõnaseadmisoskuse väe peale.

«Ma loodan, et publikut paelub see, mis mul on öelda. Et äkki on naljakas,» ütles ta. «Kui inimene saab naerda, on ta võimeline väga paljusid asju andeks andma. Palju on selliseid koomikuid, kes seisavad laval ega liiguta ja peidavad ennast prillide taha, aga nende jutu sisu on nii meeletult naljakas, et publik on väga tänulik.»

Õiguse lood tulevad elust enesest. «Ma räägin lugusid, mis minuga on juhtunud ja mis ma olen oma elus näinud,» ütles ta. «Püüan seda kõike hästi ausalt edasi anda. Näitlejad õpivad kedagi teist mängima, stand-up’is käib rohkem iseenda mängimine.»

Lähemal ajal saab Sander Õigust näha 30. mai õhtul restoranis Volga. Külla tuleb noor briti koomik Dane Baptiste, kes arvatakse viie aastaga tõusvat maailma suurimate stand-up’i koomikute hulka. Samal õhtul naerutavad samal laval rahvast ka Stewart John­son, Mikk Sügis ja Mikael Mee­ma.

Comedy Estonia tiiva all tegutseb Tartus enam kui kümme edasipüüdlikku noort püstijalakoomikut, enamasti noormehed. Erand nende hulgas on Elen Veenpere. Stand-up-šõude tegemist alustas ta juunis kaks aastat tagasi.

Mõttele proovida püstijalakomöödiat tuli ta tuttavate soovitusel. «Comedy Estonial on vaba mikri õhtud, neid on päris mitu tükki kuu jooksul,» ütles ta. «Panin ennast kirja. Ja kui ühe korra ära teha, ega sealt siis enam kergesti minema ei saa.»

Lood publiku ette võtab ta oma elust. «Kui tähele panna, juhtub iga päev päris põnevaid asju, mida rääkimiseks kõrvale panna,» selgitas ta.

Elen Veenpere ja Sander Õiguse eakaaslane, 23-aastane Märt Koik valmistub praegu Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 10. lennu diplomilavastuseks. Eelmisel nädalal tõi ta Tartu kohvikus Feel Good Music publiku ette roppusterohke püstijalakomöödia «Stand Up Comedy Special». Sissejuhatuse tegi kursusekaaslane Kristjan Lüüs.

Varem on Koik sama šõuga vaatajate ees käinud pärimusmuusika aidas Viljandis ja Genklubis Tartus ning on teiste püstijalaetendusi ka ise näinud. Ta on tähele pannud, et vanemad inimesed üldiselt ei käi stand-up’i vaatamas.

«Noored oskavad inglise keelt rohkem, sest väga suur osa stand-up’i tegijaid on ingliskeelsed,» ütles ta. «Noored on selle žanriga ka rohkem kursis kui vanemad.»

Koik avaldas arvamust, et Eestis on püstijalakomöödia üldiselt veel sünnitusvaludes, keldritasemel, nii et noortel tuleks oma esimeste kavadega suurele lavale, näiteks Vanemuisesse, minekuga veidi oodata.

Suurtel lavadel

Suurtele lavadele korraldab Jan Uuspõllu ja Peeter Oja monotükke, mille reklaamides figureerib ka sõnaühend stand-up, Monoteater eesotsas Karl Kermesega.

Monoteater alustas tema sõnul mõned kuud enne Co­medy Estoniat. «Suunad, mis me praegu teeme, on suhteliselt erinevad, stand-up-komöödia on üsna laiapõhjaline,» ütles ta.

Püstijalakomöödia tegijad alustavad tema sõnul avatud mikrofonide õhtutel kohvikutes ja pubides.

«Kes soovib, see proovib ja teeb kahe-, kolme-, viieminutilise kava. Hiljem teeb juba pikema. Paljud stand-up-etendused jäävadki kõrtsidesse,» ütles Kermes. «Monoteater töötab professionaalsete näitlejatega ja minu seisukoht on olnud alati, et näitleja koht ei ole kõrtsinurgas, vaid suures saalis, teatri- või kontserdilaval.»

Nüüdne olukord kodumaise püstijalakomöödia alal on Kermese hinnangul hea. «Eesti stand-up on tõusulainel,» ütles ta. «Lähiaastatel areneb see väga võimsalt.»

Sealjuures peab ta Comedy Estonia tehtavat tööd väga tänuväärseks, kuid Eesti stand-up’i jätkusuutlikum jõud on tema arvates teises kohas.

«Ma pean väga suureks arendajaks ja tulevikus edasiviijaks kindlasti Kinoteatrit. Nende «Võidab see, kellel on kõige hullem mees!» on võimas,» ütles Kermes. «Kinoteatrist tuleb täiesti uut ja jõulist energiat.»

Eelmisel nädalal oli seda näha ka Kinoteatri osalusel Komeediklubi ja Monoteatri koostöös Tallinnas toimunud esimesel komöödiafestivalil.

Monoteater toob jätkuvalt lavale eestikeelseid lavastusi. «Stand-up’il on see omadus, et saab rääkida ühiskonna kitsaskohtadest,» ütles Kermes. «Pean seda vormi, mida saab vaadata teatrisaalides ja kontserdilavadel, elujõulisemaks ja suutlikumaks sellest, mis on ainult kõrtsides.»

Ingliskeelsete koomikute Eestisse esinema toomine on Kermese hinnangul vajalik, sest see laiendab stand-up’i pilti. «Väga hea on vaadata, mida tehakse mujal maailmas.»

Järgmise võimaluse pilti laiendada loob Comedy Estonia, tuues 22. mail Vanemuise kontserdimaja lavale briti koomiku Bill Bailey.

Üks austraallane ja kaks tartlast

• Louis Zezeran on sündinud ja üles kasvanud Austraalia rannalinnas. 2010. aasta algusest juhatab ta Tallinnas osaühingut Comedy Estonia, olles ühtlasi selles seltskonnas koos ameeriklase Stewart Johnsoniga kandvamaid hääli.

• Sander Õigus õpib Tartu kutsehariduskeskuses, kus temast saab aasta pärast haritud kokk. Näitlejaettevalmistuseta noormees loodab stand-up´i etendustega publiku ette astudes oma lugude ja sõnaseadmisoskuse väe peale.

• Elen Veenpere tegutseb nagu ka Sander Õigus Comedy Estonia tiiva all Tartus. Ta lõpetab tänavu Tartu ülikooli Pärnu kolledži spordikorralduse erialal. Püstijalašõude tegemist alustas ta juunis kaks aastat tagasi.