Arvata võib, et teravnenud rahvusvahelises olukorras on kodulinna Tartu planeerimise teemad kõike muud kui päevakohased. Siiski üritagem.
Enriko Talvistu: Roosi tänav algab sillast üle raudtee
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suur osa Tartu erksamast elanikkonnast ehk tudengitest on nüüdseks seotud ülikooli ja kliinikumi asumiga Maarjamõisas ja Veerikul. Äsja valminud füüsikaõppehoonele lisaks hakatakse ulatuslikult kohendama Tamme ja täiskasvanute gümnaasiumi.
Ka on planeeritud riikliku ajalooarhiivi uus hoone, aga see vist ei too kaasa erilisi külastusvooge. Kliinikumi haiglahoone uusehitus on kohe katuse all ning jätkub vanade hoonete renoveerimine, mistõttu umbes paari aasta pärast on pilt hoopis teine.
Nimeks Parklalinn
See on tubli, et uute hoonetega koos on ehitatud nende külastajaid ja töötajaid arvestava suurusega parklad. Ruumi ju Tartus on ning umbes tuhat sillutatud parklakohta mahub vabalt ära. On veel ruumi laiendamisekski. Pealegi on need kliinikutagused juba praegu tipptundidel täis ning õhtusel ajal kummipõletajatele (driftijatele) tühjad.
Seega võime rääkida mitte Veerikust või Maarjamõisast, vaid Parklalinnast. Ilmselt pole praeguse rahakoti juures mõtet soovida korrusparklate ehitamist. Mingu siis kogu see euroliidu ja kohalik raha ikka eesmärgipäraselt haigla- või õppehoonete rajamiseks. Ent kas ainult?
Varaseima uusehitise Biomeedikumi rajamisel kavandati nii suletud parkla kui ka hoonetagune jalutuspark koos tenniseväljakutega. Tulemuseks on kahjuks see, et jalutusparki keegi ei kasuta, see on kasvanud rohtu ning tudengite huvi püsib ilmselt rohkem õppetööl. Hea seegi.
Kliinikumi, keemiahoone, tehnoloogiahoone ning füüsikahoone ümber on ridamisi asfaltvälju, mille ühildumus näiteks meditsiinikõrgkooli sportliku harjutusplatsiga on olematu.
Jalgrataste hoidla keemiahoone taga on viidud kusagile parkla keskele, mitte peaukse juurde (ehkki keemiahoonet avas jalgrattast innustunud Andrus Ansip isiklikult). Seal me ei näe Tartus kohanenud maaülikooli maastikuarhitektide loomingut ühegi nurga pealt.
Juhul kui niipalju kõrgharidusega seotud inimesi (ning see on suur osa Tartu liiklejaskonnast) eelistab autosid jalgratastele või jalgsikäigule, siis on küsimus selles, kuidas jalgratturid üleüldse saaksid kesklinna oma liiklusvahenditega minna ja sealt tulla. Praegused lahendused Riia tänava raudteesilla alt või piki Näituse tänava kõnniteid on rohkem kui naeruväärsed.
Piinlik on Tartu linnavalitsusele nende eelarvet täitvate maksumaksjate koha pealt meelde tuletada, et linn pole pooleks jagatud mitte jõega, vaid kolmeks jagatud jõe ja raudteega.
Viimane on ka põhjus järjekordse parkla rajamiseks kusagile Parklalinna väljadele. Sealt puudub igasugune pääs kergliiklejaile (sealhulgas lapsevankritele) kesklinna poole. Seega, ainus võimalus autoga.
Kõnniteed kõikjale
Linnavalitsus pidavat abilinnapea Jarno Lauri sõnutsi algatama mõningast planeerimist üle raudtee kulgeva uue kergliiklustee suhtes käesoleva aasta lõpus, aga ega siis neid tulemusi niipea ette ei arva. Veerikul on ülikool ja selle hooned juba valmis, aga linnavalitsusel on vaja kulutada raha kusagile Roosi tänavale.
Võime linnakodanikena vaid oletada olukorra tähtsust teemal, lähenevad riigikogu valimised – järgmisel aastal! – ning kõik rahvuslaste hääled teemal Eesti Rahva Muuseum on seal oodatud.
Mis siis sellest, et rahvuslikke erakondi nagu IRL või muid vabakundasid seal oodatud ei ole. Võtame nende idee ning teeme ikkagi – paar häält ikka tuleb.
Nüüd siis linnavalitsuse kavandatud pääs piki Roosi tänavat ehitatava rahvamuuseumi hooneni, mis hõlmab suure osa linna rahakotist ning on oma 12 ruutmeetri suuruste betoonplokkidega meenutamas projekteerijate sõnade järgi justkui omaaegse sõjalennuvälja betoonpaneelidest juurdesõiduradu. No milleks seda meenutada uues kujunduses?
Ei ole ette näha mööda Roosi tänavat masside liikumisi uude rahvamuuseumi hoonesse. Ehk vaid algusfaasis?
See võib küll olla lühim tee Raekoja platsilt ehitatava muuseumihoone juurde võrreldes linnaliselt minu arvates olulisemate Kivi ja Raatuse tänava käikudega, kuid lõpeb ikkagi keset eimidagit seal kusagil endise lennuväljaku võsas.
Muidugi ütlevad lõuapoolikud sellele kõrvaliseks, et alustaks siis ehk munakivide eemaldamisega Raekoja platsilt eneselt, aga siin seisab muinsuskaitse kindlalt kõpskingadele vastu.
Mõistlikum oleks lihtsalt teha üks tänav, seekord siis Roosi, korda koos kõnni- ja jalgrattateedega. Nii nagu mitmedki Roosi tänava kõrvaltänavad Ülejõel ja mujal linnas.
Ehk oleks linnavalitsusel aeg kuulutada lahing (ärgem seda veel sõjaks nimetagem) kõnniteedeta linnatänavate kaotamise heaks. Võib ju leida lahendusi nii selliseid kui ka teisi, mille puhul autod oleksid pargitud, tänavad lumest pühitud ning vajaduse korral ka muru niidetud.
Loomulikult ei näe jalgrattateed välja sellised nagu Veski tänavale maalitud jupp. Peale kohalikke valimisi on see minema pühitud ja unustatud.
Arusaamatult kaasneb Roosi tänavaga ka selle paremkülje varemetes lennukiangaaride nägemine tulevase vanatehnikamuuseumina ning selle ette veel mingisuguse kinovõtete paviljoni rajamine.
Järjekordselt on mingi n-ö loomemajanduslik seltskond sõitnud omavalitsuse koalitsioonist teerulliga üle. Alles olid meil plaanid pärmivabriku, linnaraamatukogu, kunstimuuseumi, uue teatri, genklubi ja teab veel missugustel teemadel. Aga valimised nõuavad ju uut ideed. Enesel on samas Roosi tänava alguse lähedal lõpetamata linnamuuseumihoone. Veidi võiks see linnavalitsus ehk tagasi vaadata, muidu on piinlik.
Samas nähakse Roosi tänava kõrvale ette ebamääraseid lineaarparke, mille alleed algavad, aga viivad projekti kohaselt ei kuhugi. Seal on uhiuus kõrgepingealajaam, mis sinna ka jääb. Kogu uus muuseumihoone ehitati lennuraja otsa, millele polnud kunagi nõukogude ajal ette nähtudki mingit fassaadi.
Reformierakondliku linnavalitsuse näol võime vaid ette kujutada kümnenditaguseid tegelasi, kes selle hoone sinna arhitektuurivõistluse kaudu suunasid. Nüüd on kõik nad ametist lahkunud.
Viimastel aruteludel aga kõlavad jälle hääled, et teeme korda ka seal kõrval asuvad Raadi mõisa hoonete varemed. Seda olukorras, kus suurem osa kaitsealuseid mõisahooneid ja tunduvalt paremaid arhitektuuriloo näiteid üle maa seisab veel püsti, kuid lihtsalt laguneb. Niisamuti räägib muuseumihoone ehitusega seotud ring inimesi, et ehk linn võtab enese kanda uue hoone vastas oleva võsa ja tühermaa kujundamise pargiks.
Samas ei leia omavalitsus juba aastaid raha olemasolevate haljasalade, näiteks ajaloolise Toomemäe korrastamiseks, kuigi vastav projekt viimase puhul on olemas. Niisiis võib ühe hoone, ühe idee ja rahvuslikult meelestatud valijate häältesaagi pärast raha ka lennukilt külvata.
Tulevik seotud ülikooliga
Kokkuvõtteks toonitagem veel kord, et Tartu linnavalitsus võiks ennekõike omaks võtta, et linna tulevik on peaasjalikult seotud ülikooliga.
Olukorras, kui ülikool ja kliinikum on ennast juba Maarjamõisasse ja Veerikule välja arendanud ning seal on hõivatud väga palju elanikkonnast, tuleks tegeleda ennekõike kergliiklusteede arendamisega sealse linnaku ja kesklinna vahel.
Paremat varianti kui Vanemuise tänav, millel asuvad ka teised ülikooli hooned ja kultuurirajatised, pole.
Ning pole siin lugupeetud raehärradel aega oodata midagi, et küllap aasta lõpus arutame ning ehk seni käib see Riia tänava raudteesilla alune ummik ning Näituse tänava koledus kah kuidagi. No ei käi! Vaja siis alati arendada välja mõnda seltsingut, et vastutavatel tegelastel püksid pruuniks läheksid.