Doktorant uuris raseduse katkemise põhjuseid

Täna kaitseb oma doktoritööd «Korduva raseduse katkemise genoomsed ja geneetilised riskitegurid» Liina Nagirnaja. Pilditegemise koha valis ta ise, öeldes, et töö temaatikaga sobib hästi kokku Karl Ernst von Baeri ausammas Toomel, sest Baer oli munaraku avastaja ja võrdleva embrüoloogia rajaja. Foto: Margus Ansu

Liina Nagirnaja kaitseb täna TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudis doktoritööd, milles ta on uurinud raseduse korduva katkemise geneetilisi riskitegureid. Üks ta töö tulemus on see, et nüüd on teada, mis selle katkemisega kindlasti seotud ei ole.

Liina Nagirnaja läks Tartu ülikooli õppima bioloogiat. See, mis teda peagi huvitama hakkas, oli molekulaardiagnostika. Magistriõpingute ajal uuriski ta ühte geeniperekonda, püüdes välja selgitada, milline võiks olla selle seotus iseeneslike abortidega.

Doktoritööd kirjutama asudes süvenes ta inimese paljunemisega seotud geeniperekondadesse veelgi põhjalikumalt, juhendajaks, nii nagu magistritöö ajal, sai Tartu ülikooli inimese molekulaargeneetika professor Maris Laan.

Et geenid, mida ta uurima asus, on olulised raseduse algusjärgus, siis seepärast oli loogiline eeldada, et neis geenides olevad mutatsioonid võiksid põhjustada ka raseduse katkemist.

See, mis Nagirnajat teadlasena sütitas, oli raseduse korduva katkemise kui haiguse uurimine. Kui rääkida üksikutest raseduse katkemistest, siis need on levinud komplikatsioonid ja neid esineb 15 protsendil kliiniliselt diagnoositud raseduste puhul.

Haigusena diagnoositakse raseduste katkemist aga sel juhul, mil iseeneslik abort leiab aset järjestikku kolm või enam korda. See puudutab kolme protsenti viljakas eas paare ja on inimestele, kes igatsevad last saada, väga frustreeriv.

Nagirnaja ütles, et raseduste korduvate katkemisteni viivaid põhjusi on palju ja osa neist on ilmselged – alates elustiili ja anatoomilistest mõjuteguritest kuni immunoloogiliste ja vere hüübimist mõjutavate faktoriteni välja. Pooltel juhtudel aga ei tea keegi, mis on katkemiste tegelik põhjus.

Haigus ise viitab aga sellele, et seal võivad mängus olla süstemaatilised põhjused, näiteks geneetiline eelsoodumus.

Rasedushormoon

Geeniperekond, millest jutt käib, on hormoon nimega inimese koorioni gonadotropiin ehk rasedushormoon. Seda toodavad loode ja platsenta varasest staadiumist peale ning sellel põhinevad näiteks rasedustestid.

Varasemad uuringud on näidanud, et raseduse korduvate katkemiste korral kipub rasedushormooni tase jääma madalamaks kui edukalt kulgevate raseduste korral. Seepärast oli alust eeldada, et midagi võib olla lahti just selle hormooni tootmises osaleva nelja geeniga.

Kui nüüd jätta vahele üks pikk peatükk Liina Nagirnaja doktoritöö eksperimentaalsest osast, mil ta sõitis Londoni Imperial College'isse ning töötas professor Ilpo Huhtaniemi uurimisrühmas, siis võib kokkuvõtteks öelda järgmist: neis uuritud geenides raseduse katkemise riske suurendavaid mutatsioone ei esine.

«Kuna need neli geeni on raseduse kulgemiseks sedavõrd olulised, siis mutatsioonid ei pärandu edasi, ja on seega evolutsiooniliselt negatiivse surve all. Need elimineeritakse kiiresti,» selgitas Liina Nagirnaja.

Aga ta leidis neist geenidest hoopis midagi vastupidist – muutusi, mis rasedust kaitsevad. See tähendab, et nende muutuste kandjatel on palju väiksem tõenäosus kogeda raseduse katkemist. Nagirnaja lisas, et kliiniliselt neid DNA muutusi küll ei testita, kuna diagnoosimise eesmärk on hinnata eelkõige suurenenud riske. Avastus kinnitab aga tõsiasja, kuivõrd keskne on koorioni gonadotropiini geenide roll raseduses üldse.

Liina Nagirnajale vajaliku patsientide valimi koostas Tartu ülikooli kliinikumi naistearst Kristiina Rull, kes on professor Maris Laanega teinud koostööd pikka aega. Lisaks Eesti patsientidele on Nagirnaja doktoritöös uuritud ka Soome ja Taani patsiente – niisiis ei ole doktoritöös esitletud andmed ainult Eesti-kesksed.

Uued biomarkerid

Teine pool Nagirnaja doktoritööst on otsinud tervest genoomist aga päris uusi biomarkereid – selliseid, mille puhul ei ole varem teada, et need võiksid olla rasedusega seotud. Liina Nagirnaja ütles, et ühe uue DNA muutuse, mis mõjutab kahte niisugust geeni, on ta juba leidnud.

«Nende geenide esimene töökoht avaldub platsentas, niisiis on nad väga-väga olulised,» ütles ta. «Minu töö on edasi uurida, mida nad seal täpselt teevad ja kuidas mõjutavad raseduse katkemist.»

Töö selle kallal, miks osal naistel, kelle puhul otsest põhjust ei paista, rasedus katkeb, käib edasi. «Ka see on suur asi, kui lapsi saada soovivale paarile on võimalik öelda konkreetne põhjus, miks rasedused katkevad,» ütles Nagirnaja.

Doktoritöö

Liina Nagirnaja töö «Korduva raseduse katkemise genoomsed ja geneetilised riskitegurid» tulemused:

• leidis, et neis hormooni geenides, mida senini on peetud oluliseks raseduse korduvate katkemiste korral, ei esine olulisi mutatsioone;

• leidis uue DNA muutuse, mis mõjutab kahte niisugust geeni, mille puhul ei olnud varem teada, et need võiksid olla rasedusega seotud.

Arvamus

Kristiina Rull

Tartu ülikooli kliinikumi naistearst

Raseduse korduvas katkemises on nagu teisteski komplekshaigustes oma osa pärilikel teguritel.

Seni on uuritud kasvajaid, närvisüsteemi ja psüühilisi haigusi, kuid viljakuse ja rasedusega seonduvate haigusteni on jõutud aastaid hiljem.

Tegeledes kliinikus patsientidega, kes on mitmel korral pidanud üle elama raseduse katkemise, on iga uus infokild vajalik selleks, et neid paremini aidata. Praegu  peame veel tõdema, et meie teadmistes on lünki.

Ka kubisevad internetiavarused geenitestidest ja imeravimitest, kuid nende tõenduspõhisus ei ole paraku alati kiita.

Niisiis on uut tehnoloogiat

ja tarku teadlasi meile hädasti vaja selleks, et osata lugeda geeniinfot ja rakendada seda kliinilisse praktikasse. Viljatuse ja raseduse katkemise probleemiga patsientide hulk arenenud maades kasvab, nii et tööst puudu ei tule.

Loodan, et praeguseks juba üle 10 aasta kestnud koostöö Liina Nagirnajaga jätkub.