Kodade lummus jääb aastakümneteks

Kirju ketastigu (Discus rotundatus). Foto: Henn Timm

Meil on tunduvalt rohkem erinevat nägu ja tegu tigusid, kui pargis jalutaja või koduaias toimetaja on tähele pannud. Eesti esimese trükis ilmunud teomääraja andmeil jagame oma kodumaad 85 liiki maismaatigudega.

71 liiki neist kannab koda kaasas. Mõni on õige pisike, nii et temaga tutvumiseks tuleb luup välja otsida. Eesti Looduse tellijad said märtsinumbriga kaasa väheldase raamatu, mis aitab tuvastada, kes on kes tigude hulgas. Pildid on suured, nii et luupi pole tarvis.

See on «Eesti kojaga maismaatigude määraja», mille andis MTÜ Loodusajakiri välja sarjas «Looduse raamatukogu». Teksti autorid on Piret Kiristaja, Annelie Ehlvest ja Liina Remm, fotod on teinud Henn Timm, tigude nimestiku koostamisse on oma osa andnud raamatu toimetaja Tiina Talvi.

Nimestik on määraja üks olulisemaid osi, nagu ka tabelid, mida on kaheksal leheküljel. Tabelitest leiab huviline kodade väikesed fotod koos märksõnade, nime ja leheküljenumbriga, kus liigist on pikemalt juttu.

Nii nagu paljudel meist, on minulgi kodus teokodasid. Proovisin mõnda määrata. Tabelid toimivad kenasti. Näiteks sain teada, et sebramustriga koda on seljas kandnud kiritigu (Arianta arbus­torum), kes on Eestis väga tavaline ning eelistab niiskeid ja varjulisi elupaiku niidul, metsas ja aias.

Määraja sissejuhatav osa on napp, aga asjalik ja teaberikas. Juttu on pisut autoritest ja määrajast, tigudest, nende elupaikadest, korjamisest, kogumisest ja määramisest ning kodade ehitusest. Määraja on raamat, mis ei eeldagi, et selles kirjutatakse näiteks tigude toitumisest või tigude söömisest.

Autorid on tagasihoidlikult märkinud, et see «teos on esimene eestikeelne trükis ilmunud määraja, mis annab ülevaate kõigist Eestis praegu teadaolevatest kojaga tigudest».

Teos ise on pealt vaadates samuti tagasihoidlik, nii et võib raamatupoes jääda loodushuvilise inimese silma eest varju, kuigi esikaas on kaunis värvikirev. (Muide, kõige odavam on seda osta Eesti Looduse toimetusest.) See-eest on raamatu sisu väärtuslik aastakümneid.

Määraja autorid

«Eesti kojaga maismaatigude määraja» kaanele on trükitud kolme autori nimed.

Annelie Ehlvest töötab Tartu keskkonnahariduse keskuse loodusmaja koordinaatorina. Huvi neid tillukesi loomi uurida tekkis tal ülikoolis õppimise ajal, kui ta kursusetööks teemat otsides imetles raamatukogus kauneid eksootilisi meretigusid. Eesti veetigude uurimist alustas ta õpingute ajal, maismaatigude juurde jõudis hiljem Tiina Talvi toel.

Kojailu lummuses on ta tänini. Sellest hoolimata, et Eesti loodus pakub märksa vähem värviilu.

Tigude puhul peab ta eriti imetlusväärseks spiraalset vormi, ent talle meeldib ka nende mõõdukus ja rahulikkus. «Minu meelest on teod võluvad elu vaatlema õppimise loomad,» ütles ta.

Tänulik on Annelie Ehlvest professor Raivo Männile, kes andis hoogu Eesti tigude süstemaatilisemaks uurimiseks, kui tõmbas loomaökoloogia uuringutesse kaasa teoilust võlutuid.

Piret Kiristaja meenutas, et esimesed tigudeuuringud tegi ta aastail 1994–1996. «Kuna teotundjaid pole meil just eriti palju, oli Annelie Ehlvest nõus mind tigude määramisel abistama-juhendama,» lisas ta.

Kiristaja magistritöö teema oli seotud teokodadega.

«Mind ongi võlunud eelkõige kodade suur mitmekesisus,» märkis ta. «Tore on see, et kodasid saab pikka aega säilitada, ilma et nad oluliselt kaotaks oma värvi ja tegumoodi. Mõned karvakesed või ribid võivad küll aja jooksul ära kuluda, kuid üldiselt on kojad heast tugevast materjalist. Ja ilusad.»

Liina Remm, määraja kolmas autor, meenutas samuti tänulikult Annelie Ehlvesti kogutud teadmisi. Temagi silmis teeb teod imetlusväärseks eeskätt nende kodade vormiküllus: peen struktuur, välja- ja sissesopistused, hambad ja ribid.

Remmi paelub ka tigude eluviis oma mikroelupaigas – näiteks kuidas meie silmale märkamatu vetikakiht tarnalehtedel moodustab neile hea elupaiga. «Kui on võimalus, imetlen hea meelega roomavat pisikest tigu läbi mikroskoobi,» lisas ta.

Eespool nimetatud hambad, ribid ja karvakesed on hoopis midagi muud kui inimestel. «Eesti kojaga maismaatigude määrajas» on ära näidatud, kus need koja küljes asuvad.

Sestap ei ole karta, et mõni tigu lööb aiamaal rohijale või metsas uitajale hambad säärde. Kuigi on olemas isegi selline elukas nagu kahehambane sulgsuu (Clausilia bidentata), on ta inimesele ohutu: no mis ohtu saab endast kujutada loom, kelle kojal on kõrgust vaid napilt sentimeeter ja laiust kaks-kolm millimeetrit.

Tigude pildistaja

Fotod kahehambasest sulgsuust asuvad määraja 60. leheküljel. Nii selle kui ka teised määraja fotod on trükisesse teinud Eesti maaülikooli limnoloogiakeskuse hüdrobioloog Henn Timm.

«Ma polegi kunagi olnud maismaatigude uurija. Olen küll püüdnud oma töö jaoks määrata Eesti mageveetigusid,» selgitas ta.

«Maismaatigude juurde sattusin uudishimust, sest minu tuttavad daamid hakkasid koostama määrajat, kuid jooniste tegemisega paistis neil olevat raskusi.»

Pildistamine algas natuke enne 2013. aasta jõule ja kestis jupikaupa tänavuse kevadeni. Tigude ja nende kodade kollektsioneerimisest kõneldes tegi Timm naljaka kõrvutuse.

«Inimesed koguvad tigude kodasid nende kauniduse või harulduse tõttu, kuid ei söö neid,» märkis ta. «Inimeste – nagu ka muude loomade – kondid pakuvad aga tigudele kulinaarset huvi, sest nad vajavad lupja omaenda kodade materjaliks. Seni pole ma juhtunud nägema ühtki tigude koostatud eri liikide kontide kogu.»

Annelie Ehlvestil on väike kapitäis kodasid kodus toanurgas ja ilmselt mõned alalised suured seateod keldris. «Kui leian tühje kodasid põõsaste alt ja mujalt, võtan neid mõnikord kaasa,» ütles ta. «Mulle meeldib, et tigusid saab uurida ka tühjaks jäänud kodade järgi, et neid ei pea alati purki ajama ja ära keetma.»

Kojaga ja kojata

Tartu loodusmaja kollektsioon on Ehlvesti loodud, selles leidub näidiseid maailma mitmest paigast. Seoses mõni aasta tagasi koostatud näitusega «Teod ja karbid inimese elus» kogunes põnevat materjali nende söömise ja ehetena kasutamise ning tigude kosmeetikas tarvitamise ja nendega ravimise kohta.

Miks ei ole aga «Eesti kojaga maismaatigude määrajat» varem avaldatud? Ehlvesti sõnul ei ole Eestis ühtegi professionaalset malakoloogi ehk teisisõnu – meil ei ole ühtegi teadlast, kes saaks igapäevase tööna tigude uurimise eest raha. «Meil kui harrastajatel võttis aega, et selline julgustükk ette võtta. Me koostasime määrajat nädalavahetuseti,» ütles ta.

Kojaga maismaatigude kõrval roomavad Eestis ringi nälkjad ja teeteod ning teod elavad ka vees. Kas võiks millalgi ilmuda Eesti tigude täielik määraja? Ehlvest ei söandanud midagi kindlat lubada, kuid tema vastuses kõlas muu hulgas kaks sellist sõna nagu «võiks» ja «loodetavasti».