Heljo Pikhof: ikka vaesuses – nii töötuna kui ka tööl olles

Heljo Pikhof. Foto: SDE

Paljudel peredel on praegu raske, eriti lastega peredel. Nende seast omakorda on kõige suuremas kitsikuses üksikvanemaga pered, iseäranis veel siis, kui pere ainus leivateenija on kaotanud töö või/ja kui teine lapsevanem viilib kõrvale kohustusest maksta oma lapsele elatisraha.

Töine vaesus

Eestis elab suhtelises vaesuses rohkem kui 42 000 last, neist ligikaudu 40 protsenti ühe vanemaga peredes. Üksi last kasvatavaks vanemaks on üldjuhul ema, sellel reeglil on vähe erandeid. Eurostati andmetel oli aga mõni aasta tagasi Eesti naiste ja meeste palgalõhe tervelt 30 protsenti, loomulikult naiste kahjuks, ja see kahetsusväärne näitaja on üks kõrgeimaid Euroopa Liidus.

See on ka esmapõhjusi, miks üksikvanema peres on kõige rohkem töist vaesust: tragi ema võib küll rabelda kui orav rattas töö, lasteaia-kooli ning kodu vahet, kuid pere toimetulek ei küüni ometigi vaesuspiirist ülespoole.

Töise teenistuse kõrval mängivad selliste perede toimetulekus olulist osa muud sissetulekuallikad: riigi ja omavalitsuse rahalised toetused, tasuta lasteteenused, teise vanema elatisraha lapsele. Viimane jääb aga pahatihti kätte saamata või on siis lapse ülalpidamiskulusid arvestades naeruväärselt väike.

Ühe vanemaga pered elavad kehvemates elamistingimustes kui kahe vanemaga pered, nad on sagedamini üürilised, mitte omanikud, sest neil pole mingit võimalust osta või liisida omaenese eluruumi.

Et elatakse peost suhu, on üksikvanemad ka rohkem kimpus igakuiste kommunaalmaksete, st elektri-, vee- ja sidekulude tasumisega. Ei ole ju ühegi lapse suu seinapragu: kuidas sa ikka oma rahapisku pangale loovutad, kui laps vesise suuga kõrval seisab.

Kui aga üksikvanem hätta satub, pole tal tihtipeale kelleltki abi otsida ega oodata, sest peret ümbritsev-toetav sotsiaalsete suhete võrgustik on ahtam kui kahe vanema puhul. Ja nõnda need võlad kasvavad kui veerev lumepall…

Ei ole siinkohal vist liiast üle korrata sotsiaaldemokraatide algatust maksta alustuseks lisaks 450-kroonist lapsetoetust lastele, kelle töötu(d) vanem(ad) ei saa riiklikku hüvitist ega abiraha, ning lõpetada riikliku lastetoetuse mahaarvamine toimetulekutoetusest.

Me saame aidata

Üksikvanema lapse toetus on püsinud muutumatuna juba 2000. aastast peale. Seda makstakse lapsetoetuse kahekordses määras ehk 300 krooni kuus neile lastele, kelle sünniaktis puudub kanne isa kohta või on see tehtud ema ütluste alusel. Seega on toetusele õigus ainult ühel osal üksikema kasvatatavatest lastest – neid on ligikaudu 25 0000 – ega puuduta peresid, kus vanemad on näiteks lahku läinud või isa surnud.
Üksikvanema lapse toetuse tõstmiseks on võimalik raha leida kas või riikliku peretoetuste paketi enda seest.

Perepoliitika on meil ju igatepidi proportsioonist väljas.

Rohkem kui kõigile teistele toetustele kokku kulub raha vanemahüvitistele, seega on toetus koondunud valdavalt lapse sünnile ja väikelapseeale. Ometi teame, et lapse sirgudes suurenevad ka talle hädavajalikud väljaminekud.

Teiseks on meie vanemahüvitise ülempiir ülekohtuselt kõrge: kolmekordne (üle-eelmise aasta) palgamäär laseb kõige kõrgemapalgalistele maksta 35 316 krooni kuus, samas kui teised peavad leppima 4350-kroonise vanemapalgaga.

Kui lasta vanemahüvitise lagi kolmekordselt keskmiselt palgalt alla kahekordse peale, aitaks see tõsta üksikvanema lapse toetuse 1050 kroonile ehk lapsetoetuse seitsmekordse määrani.   

Nurisemiseks ei näe põhjust olevat mitte kellelgi: uus kord hakkaks kehtima alates 2011. aasta 1. juulist ja alles neile vanematele, kellel sestpeale tekib hüvitisele õigus. See ei petaks mitte kellegi nn õigustatud ootusi.
Seejärel, 2012. aasta algusest, saaksime tõsta ka üksikvanema lapse toetust. Kolmapäeval, 16. juunil andsin asjakohase eelnõu riigikogu menetlusse.

Riik ja rongavanem

Raske on öelda, kui palju on meil aga neid lapsi, kelle vajadustest isa lihtsalt ei hooli ega maksa oma lapsele elatisraha. Ei kasin sissetulek, uus perekond, aegumatu viha endise kaasa vastu ega ükski muu põhjendus vabasta veel vanemat kohustusest toetada oma last. Sest inimlaps ei ole kui jänesepoeg, kes olude kiuste ellu jääb – kui jääb. Inimlast tuleb pikki aastaid toita, katta ja koolitada, enne kui ta oma koha inimühiskonnas kätte leiab.

Kui laps on sunnitud kasvama tingimusis, mida kuidagi inimväärseiks pidada ei saa, ja suuresti seetõttu, et tema isa on kadunud kui vits vette, siis ei ole see kahe inimese – ema ja isa – omavaheline asi, nagu väidavad Reformierakonna poliitikud. Ei! Ühiskond peab appi tulema – vähemalt senikauaks, kuni gastroleeriv Nipernaadi on kätte leitud ja oma kohustust täitma asunud.

Riigi toetusena võiks siingi kõne alla tulla lapsetoetuse seitsmekordne määr ehk 1050 krooni kuus. Erinevalt teistest samas suunas mõtlejatest arvan, et riik peaks ajutist elatisraha maksma võrdselt kõigile üksi last kasvatavatele vanematele – kuni teine kohustatud lapsevanem on vastutustundlikult käituma hakanud.

Riigile jääks mõistagi õigus see raha rongaisalt hiljem sisse kasseerida ja tollele kohustus maksta last kasvatanud emale tagantjärele kinni saamata jäänud elatisraha vahe. Sedapidi, tundub, leiaksid kõiksugu täiturid oma kohustustest kõrvale hoidva vanema ka kärmemini kätte.

Teame küll, et tuhat krooni kuus on sirguva noore tegelike vajaduste kõrval pisku. Kui aga riik ja omavalitsused leiaksid võimalusi toetada puudust kannatava lapse lasteaias käimist, huviharidust, ühistranspordi kasutamist, teisigi elementaarseid asju, milleta üks laps ei saa istuda ega astuda, oleks seda piskut juba pisut rohkem. Sotsiaalpoliitika esmaülesanne ongi lähtuda laste ja noorte vajadustest. Juba täna – muidu meil homset ei olegi.