Punk hoiab alal protestivaimu

Enne majja juturingi istumist kogunesid punkarid ja punkmuusika sõbrad Haava 7a hoovis varikatuse alla. Neid vastu võtnud ürituse moderaator ja skvotterite esindaja Mari-Liis Leis (paremalt) tervitas ka muusikut ja kirjanikku Hugo Vaherit, kes eelistab kasutada pseudonüümi ja hoidub oma näo näitamisest meedias. Foto: Merike Lill

Skvotterite hõivatud maja õues Anna Haava 7a on aianurka külvatud seemnetest osa juba taimedeks kasvanud. Mullapinna lähedal varikatuse all istus laupäeval lõbus õllene seltskond. Lõõp ja kitarritinistus.

Skvotterite esindaja Mari-Liis Leis selgitas, et nende hulgas ei ole kedagi, kes on majas endale elupaiga leidnud. Need olid hoopiski tunnuslause «Süüta noorus» all kulgenud kirjandusfestivali Prima Vista arutlusringi «Meie generatsioon – Tartu punk täna» varakult kogunenud osalejad.

Osa neist olid äratuntavalt (rõivastes needid, aksessuaarideks ketid, jalas tanksaapad) kas punkarid või pungisõbrad. Harja lõigatud ja aetud juukseid, nagu neid kõndis tihtipeale tänaval vastu 1980. aastatel, ei olnud märgata.

Kirjanik ja muusik

Üks juturingi kutsutuid oli Hugo Vaher. Niisuguse varjunime all on ilmunud autobiograafiliste sugemetega debüütteos «Punk ei ole surnud» (2012). Sellele järgnes kirjastuse Tänapäev ja Eesti lastekirjanduse keskuse korraldatud noorteromaani võistlusel ära märgitud «Skvotterid» (2013).

Tartu Postimehele oma uutest teostest kõneldes ütles Hugo Vaher, et üks raamat on illustreerimisel ja peaks tulema trükist arvatavasti sügisel. Seikluslik jutustus «Ümera mehed Roosa villast» on mõeldud lastele vanuses 4–9 aastat.

«Vallasekretäri käsiraamat ehk määrdemeistri mälestused» on juba trükis ning on kirjutatud eeskätt neile, kes tunnevad huvi väikese omavalitsuse elu ja poliitika vastu.

Miks eelistab autor pseudonüümi all kirjutada ja ka pildile jääda mitte näo, vaid seljaga? «Ma tahan loomingulise tegevuse lahus hoida oma kodanikunimest ja muust tegevusest,» ütles ta.

Hugo Vaher lisas, et tal on ka teine pseudonüüm, mida ta kasutab praegu indie-muusikuna – Ray Astero. Aastal 1974 sündinud mitme muusa teenri kutsumine skvotitud maja juturingi oli aga ajendatud tema tegevusest punkmuusikuna. Nimelt alustas ta aastal 1988 punkbändis A.V.A.

Kui kohati ülemeelik seltskond punkmuusika ja -lüürika huvilisi, kokku rohkem kui 30 noort, oli maja ühes toas istet võtnud, juhtis Mari-Liis Leis jutu esmalt 30 aasta taguse ja praeguse pungi erinevustele,  seejärel punkmuusikale ja selle sõnumile, pungi nüüdsetele suundadele ja tulevikule.

Enam kui poolteisetunnine vestlus, millesse süvenemist segasid mõned eriti protestivaimust kantud noormehed, lõppes mažoorses helistikus: viimase paari aastaga on punkmuusika Tartus ja ka hingelt punkarid ärganud varjusurmasarnasest pohmellist.

Pungielu keskmed on rokiklubi Tiigi tänavas ja skvotitud maja. Kesksed tegijad selles vallas on Tartus vähemalt juturingi järgi otsustades kontserdikorraldaja ja trummar Sander Luuk ja Raik Sõster ning ansamblitest Project Dekadenz ja Shitflowers.

Kui keegi vastukaaluks nende ingliskeelsetele lugudele tahab kuulata eestikeelset punki, otsigu võimalusi kohtumiseks Bollocks Boyfriend Brothers Bandiga eesotsas tekstikirjutaja Mart Gaškoviga.

Kuulamist ja lugemist

Aruteluringi juhtinud Mari-Liis Leis korraldas koos Haava 7a kogukonnaga ühtlasi Prima Vista ettevõtmist «Sahtlist välja». See tõi 14. aprillist 4. maini tekste 12 sahtlissekirjutajalt.

«Mõni pani meie sahtlisse ainult ühe teksti, mõni lausa mitme lehe jagu luulet. Sahtlisse jõudis ka ühe raamatu käsikiri,» ütles ta. «Kui kõik lindistused tehtud, hakatakse neid Generaadio eetris mängima.»

Tänavune Prima Vista andis ka trükimuuseumis köidetud kogumiku «Lugemise vabadus», mis pakub Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretäri Marja Undi sõnul mitmekülgset ülevaadet eestlaste lugemisharjumustest.