Ärimehed ühendaksid Riia-Turu risti jalakäijate galeriiga

Riia-Turu ristmik. Foto: Margus Ansu

Tallinna Kaubamaja juhatuse esimees Raul Puusepp, Estiko nõukogu esimees Neinar Seli, Tartu Tarbijate Ühistu esimees Tarmo Punger ja linnapea Urmas Kruuse arutasid Tartu Postimehe vestlusringis, kuidas Riia-Turu ristmik kesklinna lahutaja asemel kesklinna ühendajaks muuta.

Meie esimene tööpealkiri vestlusringi ette valmistades oli, kas Riia-Turu ristile tunneli kaevamine päästab Tartu kesklinna. Alustuseks oleks ilmselt õige sõnastada, mis selle ristmikuga lahti on, et sellega on vaja midagi ette võtta. Kas muuta on vaja jalakäija, autojuhi, ettevõtja või linnakeskkonna hüvanguks? Viimati tahtis Tasku ja turuhoone vahele sebrat maalida Estiko.

Seli: Tunneleid on paljudes linnades kiireks ristmikuületamiseks ning neis saab kaubandust ja muudki korraldada. Kuid on palju tehnilisi probleeme. Ma ei oska täpselt öelda, kui sügavale jääb tunnelkollektor, aga igasugu muude torude ja kaablite ümbertõstmine teeb sellise meelelahutuse väga kalliks. Galeriide tegemine maa peale on kindlasti kümneid kordi odavam.

Selge, et kõigi nelja ristmiku nurga kinnistute omanikud on huvitatud ühest näitajast, mis on külastajate arv.

Toidupoe avamisega kasvas Tasku külastuste arv maikuus üle 300 000, ukseloendurite järgi on enim sisenejaid avaturu poolt, teisena vana kaubamaja poolt, kolmas on bussijaama poolne sissekäik.

Kruuse: Ajaleht Edasi kirjutas juba 30 aastat tagasi, et see ristmik võiks olla kahetasandiline.

Linna seisukohalt on oluline autode hulk, mis on umbes 4500 autot tipptunnis kõikide suundade summas. Jalakäijate voog on keskmiselt 900 inimest tunnis. Ei saa öelda, et see ristmik oleks väga umbes, kui jätame ekstreemajad välja.

Kui üldse osutub tehniliselt ja rahaliselt võimalikuks tunnel, eeldaksin, et kõik need ärid võiksid võita, kui selle ristmiku ümber tekib ärilinnak, milles liikudes inimene märkamatult jõuab ühest keskusest teise. Ehitada lihtsalt jalakäijate tunnel on minu meelest välistatud. See muutub ebameeldivaks keskkonnaks. Kui seal on poed ja muu, mis paneb unustama, et oled maa all, siis see oleks esteetiliselt ja emotsionaalselt vastuvõetav.

Praegu ei saa kuidagi öelda, et see rajatis oleks linnaeelarve prioriteet ja meil oleks selleks raha. Iseküsimus, kui ettevõtjad suudaksid kokku leppida ja panustada, siis tuleks mõelda, milline võiks olla linna roll. Keskused peaksid vaatama üksteist mitte konkurentide, vaid partneritena.

Punger: Kesklinna teema tervikuna tõesti pole ühe või teise kaubanduskeskuse probleem, vaid Tartu ühine probleem. Tartu on suhteliselt väike, kesklinnast ükskõik kuhu äärelinna punkti ei lähe autoga üle 15 minuti. Kui ehitada midagi põllule, kus maa ei maksa võrreldes kesklinnaga midagi, kus arhitektuurinõudeid sisuliselt pole, on ehitamine kordades odavam...

Seli: ... ja rent on kallim...

Punger: ... ja tasuvus on suurem. Näib, et võistlemaks linnaääre alternatiividega peaks kesklinn moodustama kaubanduse ja äri mõttes koha, mida inimene võtab ühe tervikuna.

Seli: See on ka küsimus, kas tahame, et elu jääks kesklinna või koonduks Lõunakeskusesse ja Põhjakeskusesse.

Punger: Just. See ongi läbiv teema. Küsimus on, kuidas kontseptuaalselt lahendada, et inimesele oleks kõik üks tervik, ostukoht ja teenuse saamise koht.

Tasku ehitamise ajal uurisime, kas saaks maa alt ühendada meie parklaid. Maa seest jookseb asju igatepidi, neid liigutada on kallim kui tänava kohal midagi teha, pealegi vee tasapind lisab keerukust. Meie poolt vaadates küll oleks kõigi ühine lahendus parem kui kaksik- või üksiklahendus.

Puusepp: Mina erinevalt eelkõnelejatest poliitikas üldse ei osale ega oska nii hästi rääkida. Meie tegelesime ristmikuga kõige enam aastal 2004, andsime aru, et muudame oluliselt linna liiklusvoogusid. Loomulikult mõtlesime, kuidas kliendil oleks mugavam. Kogu kaubamaja on ehitatud selle loogikaga, et diagonaalne läbimine on põhiline: algab kaubahalli juurest ja lõpeb ristmikul.

Kutsusime toona osapooli kokku ja rääkisime, et kohe oleme investeerimas sadu miljoneid kroone. Oli ajalooliselt kordumatu võimalus, olnuks mõistlik koos lahendus leida, olgu maa all või ristmiku kohal.

Rääkisime, et kui ka lõplikku lahendust ei leia, oleks mõistlik enne arhitektuurikonkurssi midagi koos ära fikseerida. Kas siis arhitektuurinõuded, et pärast poleks nagu sea selga sadul, või mingid ehituslikud kõrgusjooned. Asi jäi soiku ja meie ehitasime heas usus.

Praeguseks on ehitatud Tasku, võib-olla saaks keskusi siduda vana kaubamaja kohale rajatava hoone kaudu. Täna on seda kindlasti raskem teha kui viis-kuus aastat tagasi.

Praegu on seega endiselt õhus valikud, kas maa alla, õhku või leida jalakäijale võimalus ületada ristmik maapinnal.

Puusepp: Kunagi oli ka pakkumine teha nn avatud ristmik, nagu oli Tallinna kaubamaja juures Gonsiori ja Laikmaa ristil, kus kõik autod seisavad ja jalakäija saab ületada ristmiku ka diagonaalis.

Seli: Selleks on vahemaad liiga pikad. Suur paus tekib.

Kruuse: Tavaline inimene suudab kiiresti kõndides üle minna, aga meil on ka puudega ja lastega inimesi, nemad jääksid hätta.

Puusepp: Just. See sai tookord välistatud ja arvan, et praegu on liiklustihedus veel suurem. Seega kas õhku või maa alla.

Kas tõsta tuleks autosid või inimesi? Kas tuleks teha natuke olukorra päästmiseks või teema põhjalikult ära lahendada?

Punger: Selge, et äriliselt on odavam viia inimest teisele korrusele, inimene vajab kitsamaid teid, kandevõimelt kergemat lahendust. Perspektiivi mõttes oleks muidugi ahvatlev, kui see koht, kus autod sõidavad, oleks kõrgemal. Kuid kui kohaliku omavalitsuse eelarvest ja juures viibivate ärihoonete omanike esindajate võimalusest lähtuvalt autode tõstmine... Noh, ma ei usu sellesse eriti, kui ei leia kaasfinantseerimist.

Kruuse: Kaasfinantseeringu võimalus oleks suur ajend võtta asi mastaapselt ette.

Punger: Struktuurifondide raha?

Kruuse: Ei. Linnasisesed ristmikud ja sillad ei sobi nendest raha taotlemiseks.

Siis tuleks ikka valida inimeste tõstmine ristmiku kohale.

Kruuse: Kui meenutada, siis Sõpruse silla otsa kavandatud jalakäijate ülekäigusilla maksumuseks arvestati 20–25 miljonit. Piisavalt palju, et see ehitamata jätta ja leida lahendused maa peal.

Kui läheme mõtetega õhku, siis mis võiks olla selle silla funktsioon veel, lisaks sellele, et see on sild?

Puusepp: Arvan ka, et inimest tõsta on odavam. Ka lahendus on esteetilisem.

Kruuse: Oleks väga hea, kui saaksime õhule anda lisaväärtust, et see oleks enam kui kõndimine ühest punktist teise. Kui tõstaksime inimesed õhku, võiks nad kas või aknast välja vaadata. Nagu ikka, kui midagi muud pähe ei tule – teeme kas või kohviku. Idee poolest võiks seal õhus olla ka bürood, aga ma ei oska öelda, kas seda saab ehitustehniliselt teha.

Seli: Maailma pikim sild on Ningbo ja Shanghai vahel, 36 kilomeetrit. Jõudsid nemad selle ära ehitada, miks meie siis mitte... Aga tahad siis öelda, et anname ristmikule ehitamise õiguse kellelegi, kes hakkab kolmandast korrusest endale büroohoonet ehitama? Sinna saaks uue kaubamaja ehitada.

Kruuse: Tahan öelda, et me kujutaksime ette, et ristmiku neli nurka ongi omavahel seotud suureks meelelahutus- ja ärikeskuseks.

Seli: See on suur fantaasia! Teeme kiriku keset küla!

Ruumi eest ollakse ilmselt nõus maksma, silla ületamise eest vaevalt tartlane maksta tahab. Muidu tuleks ikka linnaeelarvest tasuda, sest kas eraärid tahavad raha alla panna, ei ole väga selge.

Seli: Midagi võiks kohaliku omavalitsuse rolliks ka jääda, et siia investoreid meelitada.

Kruuse: Silla ehitamine ärikeskuste vahele ei ole praegu see, kuhu linn peaks jõuliselt investeerima ja samas jääks ise muude kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmisel hätta. Pean silmas lasteaedade ehitamist või näiteks koolide remonti. Siis ei ole teie töötajad rahul.

Paljud ettevõtjad on öelnud, et ärgu linn ettevõtlusega tegelegu, loogu keskkond, see tähendab lasteaedu, ühistransporti, sildu.

Punger: Aga kui tekiks eraalgatuslik huvi, kas linn on valmis kaasa aitama kooskõlastuste ja tehniliste lahenduste kiirel ja probleemideta sujumisel?

Kruuse: Tuleks öelda, et see on ja peaks olema meie igapäevane kohustus. Teame, et aeg-ajalt tundub kellelegi, et kuritarvitame positsiooni. Ettevõtja ütleb, et linn viivitab ja takistab. Mõnikord ütleb jälle linn, et ettevõtja survestab. Peaks olema kooskõla.

Ütlen ausalt, kui keegi suudaks tuua raha ja näidata ära tehnilised lahendused, et jalakäijad hakkavad teed ületama multikeskuse kaudu, oleksin valmis täie pühendumusega tegema tööd, et kõik sujuks. See looks täiesti uue olukorra. Samas ettevõtjad peavad raha tagasi saama. Oleme õnnelikud ju siis, kui see ettevõtlus ei hakka kiratsema. Aga võib-olla tuleks sinna üles teha hoopis kunstigalerii.

Punger: Raamatukogu.

Kruuse: Tartus on kogu aeg räägitud, et korralikku kunstigaleriid ja -muuseumi ei ole. Kui see ülekäik oleks ka kunstigalerii, siis võiks juba kaasata ka riigi.

Punger: Sinna saaks äkki fondide rahagi.

Seli: Sellest saame kõik aru, et PPP-projekt (avaliku ja erasektori koostööprojekt – toim) võiks see olla. Või nagu nõukogude ajal: tahtsid Annelinna telefoni saada, pidid Tammelinnas trassi ehitama.

PPP tuleks kõne alla, aga juhtiv osa peaks linnale jääma. Olen kindlalt veendunud, et meil kõigil on turundusraha. Kui paneme kümne aasta turundusrahast mingi protsendi sellesse projekti, arvan, et me ei tahagi tagasi saada. PPP muidugi tähendaks, et ehitatakse erasektori rahaga, aga pärast saab selle avalikult sektorilt tagasi.

Kruuse: PPP on koht, kus riik ja erasektor maandavad riske ja võtavad vastutuse. Meil Eestis tähendab PPP, et ettevõtjad laenavad kallilt raha, vahel kallimalt kui pangad. Tegelikult peaksid nii ettevõtja kui omavalitsus arvestama võimalusega, et midagi rahast võib kaotsi minna. Mitte et risk suunatakse ainult ettevõtjale või ainult omavalitsusele.

Mina mõtlen, et kui seal läheks üle tänava galerii, hakkaks see toimima. Mõelge, 900 inimest käib tunnis üle ristmiku. Kui mõtled kunsti ja kultuuri peale, siis potentsiaalne klientide hulk on palju suurem kui ükskõik millises tavalises kesklinna kohas.

Kaubamaja vaikib juba tükk aega.

Puusepp: Kõik on õige. Aga olen natuke skeptiline. Hea aeg, nii rahalises mõttes kui ka selles mõttes, et krundid olid tühjad, on mööda lastud. Maa alla minekut ei pea ma reaalseks, ristmiku lahendustki mitte. Võib-olla võiks reaalne olla ühendus tarbijate ühistu kinnistu kaudu. Seal oleks sõlmpunkt.

Punger: Praegu ongi ainus võimalus selle kaudu, et meie hoone on veel projekteerimata. Saaksime arvestada kaubamaja ja Tasku reaalseid võimalusi ja katsuda need hooned omavahel ühendada.

Mis see tähendab?

Puusepp: Et mõlemast olemasolevast hoonest lasta inimesed õigesse kohta üles, aidata nad üle teede. Kas või poolkaarega nurka lõigates.

Siis ikkagi sillasüsteem?

Punger: See on ikkagi galeriisüsteem.

Puusepp: Ega see ei pea olema kitsas.

Punger: Minu pärast olgu või kunstigalerii. Olen Raul Puusepaga nõus, et ühendav initsiatiiv jäi õigel ajal haaramata, kogu kesklinna või siis ka ristmikuala täisehitamise puhul. Need võimalused oleks võinud sätestada kas või detailplaneeringu osadena. Planeerida, jätta võimalus. Praeguseks on need võimalused jätmata, nõuded esitamata ja tuleb leida sokilappimise versioonid.

Puusepp: Samas, kui ristmikku vaadata kui hoonestusõigusega objekti erainvestorile, nõuded tuleb täita kinnistute ühendamiseks, aga lubatud on äri ehitada. Kui selline investor leiduks, oleks see teine reaalne võimalus.

Kruuse: Praeguse vestluse eesmärk ei olegi olla liiga korrektne, räägin võib-olla hullusi, aga võiksime lasta visualiseerida fantaasiaid, mis viie või kümne aasta pärast oleksid ehk realiseeritavad. Arvan, et seal õhus on võimalik ka äri teha.

See oleks siis midagi sellist nagu Tallinna kaubamaja ja Viru keskuse vahel?

Puusepp: See seal on lühike ja natuke näotu. Kui vaadata linna kaarti, kustkohast jalakäijad liiguvad Raekoja platsist Turusillani, oleks mõistlik see liikumissuund Riia-Turu ristmikul ühendada. Praegu ristmik katkestab.

Seli: Turusild on see, kust inimesed üle voorivad. Aga Raul, sinu jutust võib välja lugeda, et kõik seni tehtud vead saame välja elada tarbijate ühistu peal, kes on huvitatud sellest rahvavoost.

Punger: Ja rahavoost.

Seli: See on õige. Rahvavoog on võrdeline rahavooga ja ikka saab nimetada seda PPP projektiks, meil kõigil on säästukaardid taskus, oleme ühistu omanikud.

Puusepp: Sest Tarmo, mis on alternatiiv, me paneme Neinariga õlad kokku ja laseme rahvavoo diagonaalis ristmikust üle ja sinust mööda.

Kruuse: Emajõe promenaadi puhul oli ka mõte, et viime ühe tunneli ristmikust lähemalt mööda, et oleks alternatiiv Võidu silla alt kõndimisele. Arvan, et idee ei realiseeru, kui keskendume üksnes minuti võitmisele. Võiksime rääkida ikka ruumilisest muutusest tervikuna.

Punger: Aga kas tehniliselt on mõlemal majal valmisolek olemas? Taskus ei ole väga keeruline, aga kaubamajas oleks sisenemine kusagilt meesteosakonnast.

Seli: Kõrguste vahe tuleb ära vaadata. Ega seal muud ei ole.

Puusepp: Eks see maksab, aga põhimõtteliselt on kõik tehtav.

Punger: Aga huvi on olemas?

Puusepp: Sõltub, mis see maksab. Ma ei saa öelda, et jah, absoluutselt kindlalt. Põhimõtteliselt on olemas. Kinnistuid ühendada on ju normaalne. See oleks õige.

Punger: Näed, valmis!

Seli: Üks asi, mida linn võiks uurida, on see, palju seda Turusilda kasutatakse.

Kruuse: Vaatame, mis siis saab, kui Ahhaa ka valmis saab. Piirkonnas on rahva liikumist veel juurde tulemas. Peame seda mõju arvestama ja natuke suunama. Siit jõuame edasi küsimuseni, kui palju peaks Emajõe ääres olema täisehitust ja milline see peaks olema. Kaldad peaksid olema vaba plats, aga vaba platsi piiril võiksid olla ehitised. Ärid või ühiskondlikud hooned.

Punger: Planeeringuliselt on huvitav küsimus, kuhu uue city keskpunkt tekib. Vanas kesklinnas on selleks Raekoja plats.

Seli: Tuleb inimene Lõunakeskusest, vaatab, et kesklinnas pole kuhugi parkida ja sõidab edasi Põhjakeskusesse.

Punger: See oleks kõige hullem lahendus.

Kruuse: See on see dilemma, et ühelt poolt räägime jalakäijast, tahaksime, et nad tunneksid end vanalinnas hästi. Teisalt, et ka autoga tulija. Meil on tund tasuta parkimist, et inimesel oleks hea elada, ja me ei löö kohe kammi turja. Autovoo ohjeldamiseks võiks õige olla maksimaalselt 15 minutit.

Seli: Vabaduse puiestee jalakäijate tsooniks?

Kruuse: Autovabaks või?

Seli: Ka hull mõte.

Kruuse: Mida see reaalselt tähendaks?

Seli: Kas kaubahoovi kvartal ehitataks täis? Mis seal olla võiks?

Punger: See on see, miks vanalinn ei seostu hästi uue city’ga, vahepeal on selline tühi ala, mida kaks kolmandikku aastast on väga ebamugav läbida. Kui seal oleks elu, kui seal oleks midagi...

Seli: See on siduv element.

Kruuse: Küsimus on, kui kõrget metsa meil linna keskele vaja on. Seesama loodus saaks olla hulga seotum, valgusküllasem. Meil seisab ees üks tõsine ühiskondlik diskussioon sel teemal. Pärast pommitamist oli purustuste varjamiseks õige istutada papleid, aga nüüd küsigem, kas oleks aeg see, mis on sügavkülmutatud, lahti teha.

Et võiksime edasi minna sealt, kus kunagi pooleli jäime. Eesmärk ei ole, et me kesklinnas ei ehita, vaid see linnaruum maksimaalselt inimeste jaoks täis ehitada. See on city teema ja sellega suurendaksime ka inimeste võimet rohkem jala liikuda. Kui paneksime Vabaduse puiestee autodele kinni, oleks inimestel kesklinnas veel rohkem põhjust liikuda.

Võtaksime kokku ka. Milliseid samme peaks keegi astuma, et see jutt pelgalt jutuks ei jääks?

Seli: Küsiks korraks, palju sa, Tarmo, läinud aastal maksid välja säästukaardi omanikele?

Punger: Kaheksa või kümme miljonit umbes.

Seli: Kui need inimesed loobuksid tagasimaksest, olekski juba raha olemas.

Punger: Arvan, et linn peaks siduva jõuna mingit vormi järgima.

Kruuse: Kui on idee, tuleks see läbi mängida ja läbi joonistada. Me müüme õhku, siis võiks ju lasta läbi joonistada. See oleks lihtsaim tee jõuda pildini ja selgitada, kas saaksime müüa hoonestusõigust ja kas leiduks ettevõtjaid, kes paneksid sinna raha.

Puusepp: Kas turuhoone nurgal on veel mõni kinnistu? Kui Urmase jutust kinni võtta, siis see koos ristmikuga on midagi, mille hoonestusõiguse müügist võib rääkida.

Mina ei tea, kuidas poliitikas ja linnamajanduses asjad käivad, aga eraettevõtluses pannakse töörühm kokku ja võetakse nii palju ideid üles, kui kellelgi on, ka lehelugejate omad korjatakse kokku, visualiseeritakse ja arutatakse läbi.

Kui palju meil aega on?

Punger: Hakkame igal juhul tuleva aasta kevadel vana kaubamaja lammutama. Järelikult on laias laastus aega aasta.

Seli: Ideekonkursi võiks teha. Üks pintslitäis reservfondist.

Kruuse: Pintslid on läinud päris suureks. Lähteülesande saaksime sügiseks paika.

Puusepp: Kui me tahame lennukisse minemise tunneli teha, siis hukatakse meid avalikult.

Punger: Kes ütleb, et sellest ei saa hoopis Tartu tulevane sümbol, kui sellest saab atraktiivne lahendus.

Seli: Et toome Raekoja platsilt kuuse siia.