Kaks tundi kannatust – no mille nimel?

Liikumisest tuleb lõbu tunda: Tartu Postimehe ajakirjanik Jüri Saar RMK Kõrvemaa kevadjooksul tänavu aprilli lõpus. Foto: Kristo Parksepp

Tartu Postimehe ajakirjanik Jüri Saar on omal jalgel hankinud väärt kogemusi, mida tasub arvestada kõigil, kes homme Otepäält Elva suunas stardivad, ja kõigil teistel jooksjail ka.

Homme teen ma seda jälle. Laon jooksuriided ja -tossud kotti, sõidan starti. Ei, mitte võitma. Koht finišiprotokolli keskel on realistlik tulemus, kui tarkust jagub, siis eespool. «Võit, see on nõrkadele,» lõõpisid kaaskannatajad Viljandi järvejooksul nädalapäevad tagasi. Sadas vihma, kraadiklaas näitas vaevalt nelja pügalat, startijaid oli tuhandeid, kuid vähesed said loota võitu ja ka esisajas on kohti teadupärast üksnes sada.

Tartu jooksumaratoni 23,4 kilomeetrit Otepäält Elvasse oli mul läinud kevadel esimest korda mõõta, tundsin aukartust. Mõneaastase staažiga ja ebakorrapäraselt trenni jõudva rahvasportlasena peabki. Et rajal lolliks ei läheks. Eks seda aukartust on nüüdki, enne homset starti. Kaks tundi rajal, on ennustus. Rõõmu ja kannatust.

Kuid iga senine rahvajooks, mida küll ka võistluseks nimetakse, on lisanud väheke kogemust.

Mõni aasta tagas startisin Tallinna suurel sügisjooksul numbri 6262 all. Rahvast oli murdu, pärast stardipauku jäi esimese jooksusammuni veel paar minutit. Stardinumber kolmandas sajas, nagu mullu, lubab kohe punuma pista. Aga et kaasjooksjad tegid liiga head tempot, küpsetas see kiirelt ja maksis lõpptulemuses kätte.

Kuid samavõrd küpsetab ka ogar püüd kohe võistlusraja alguses viimasest reast esimeste sekka trügida – raja teises pooles on võistlejaterivi tavaliselt märksa hõredam ja ruumi lahedamalt; oleks siis vaid võhma.

Läinud kevadel jooksin Kõrvemaa kevadjooksul esimest korda 16 kilomeetri distantsi kui võistlust. Ilm oli närune ja külm, mõni kraad üle nulli, rada porine ja lumehanged metsa vahel veel sulamata. Stardi eel käisin mitu korda auto vahet ja vahetasin rõivaid: pikad dressid, lühikesed dressid, pikad varrukad, lühikesed varrukad. Kaasvõistlejate vaatlemine tegi valimise üksnes keerulisemaks. Lõpuks läksin lühikese dressiga ja järeldus – jahedavõitu oli stardini ning põrgulikult külm pärast finišit. Rajal oli palav, kuid kindad oleksid küll olla võinud.

Rumal pingutab tõusul

Tänavu Viljandis olin selle võrra targem. Stardis oli ikka jahe, kuid kogemus õpetab, et stardikoridori rahvasummas on oluliselt soojem oodata kui keset lagedat staadionimuru.

Mullu enne Tartu jooksumaratoni juhtus kätte artikkel, kus jooksutreener Harry Lemberg õpetas, et maastikujookse ei võideta tõusudel, sest seal on kõigil raske, vaid laskumistel. Õpetus oli pikem, aga praktikas tähendab see minu kogemuse järgi, et pole mingit mõtet rängast tõusust esimesena üles leekida, et siis mäeharjal oimetuna seisma jääda või teisest mäeküljest alla lonkida. Hoopis toredam on neist ogaratest laskumisel mööda tuhiseda, n-ö veereda ja mitte ise hoogu pidurdada. Sel kevadel Kõrvemaa jooksul proovisin jälle, töötab küll.

Enne mullust ööjooksu polnud ma Rakveres samahästi kui käinud. Lihtne järeldus: rajast ega rajaprofiilist polnud vähimatki aimu. Kusagil on lossimägi, kas see tähendab ränka mäkke ronimist? Kui palju peab lõppu varu hoidma?

Tallinnas on asi selge: kui Snelli tiigi ääres veel kustunud ei ole, jääb aeglane, kuid pikk tõus Kaarli kirikuni ja edasi muudkui kihuta. Rakveres jäi lossimägi selja taha ja edasi tundus rada tasane, seega vajuta. Eh, liiga vara, selgus kilomeeter enne lõppu.

Tartus sügisel poolmaratoni joostes oli Lossi tänava tõus ennustatavalt see rängim ja nii hoidsin enne seda tempot tagasi, et jõuvarusid säästa. Eh, liiga palju hoidsin tagasi, selgus pärast tõusu.

Kasulik on rada tunda.

Vaata, mida suhu paned!

Sel samal Tartu poolmaratonil oli üsna distantsi alguses raja ääres võistlejaid tagant torkimas kolleeg ja ajakirjandusõppejõud Priit Pullerits: «Pane aga, näe, minu tudeng on pikalt ees!» Kahe kilomeetri pärast ähkis see tudeng, et tempo oli liiast. Järeldused?

Üks õppetund, mida senised jooksud mulle andnud, on see, et kõike, mida rajal pakutakse, ei ole mõtet sisse ahnitseda. Spordijook võib ju kasulik olla, aga võib ka hoopis janutunnet suurendada. Kui ei tea, on vesi turvalisem. Suupistete ja energia geelidega sama lugu – ei ole midagi vastikumat kui kõrvetiste tunne, nendetagi on raske.

Ja veel üks õppetund: kui ka pole viimasel ajal väga korrapäraselt treenida jõudnud, ei maksa loobuda lõbust, mida seesugused rahvaspordiüritused pakuvad. Kõrvemaal männimetsade vahel oli mõnus kevadilm ja kaunis rada. Rakveres oli ööjooks ülelinnaline pidu bändide ja tantsurühmadega.

Kui niikuinii võitma ei lähe, võib ju tempos natuke tagasi anda ja rajast mõnu tunda. Olgu või lühemal rajal.