Külli kooselu oma poja isa Gunnariga on lõppenud. Kord kahe nädala tagant saab ta kokku abigrupiga, mille liikmed on ühel või teisel viisil kõik lähisuhte vägivalla ohvrid.
Naised jagavad isekeskis muret
19. juuni 2010, 23:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ometi ei ole Külli valvsust kaotanud. Ta hoiab oma korteriukse igaks juhuks alati lukus. Ta kaalub hoolega, kas, millal ja kuhu ta pojaga läheb.
Külli leidis naistegrupi tänu oma trennikaaslasest sõbrannale, kellele ta lõpuks enda ja Gunnari suhetest tõde rääkis. Sõbranna andis Küllile kohe Meeli Loki telefoninumbri. Meeli Lokk juhib Tartus Naistekeskust.
«Üks asi on sõbrannale kurtmine, teine asi psühholoogi juurde minek,» selgitab Külli. «Aga kolmas asi on sarnase saatusega naiste grupp, kus kõik mõistavad seda, mida sa tegelikult läbi elad ning toetavad sind. Seal saame üksteist aidata.»
Avatud Eesti Fondi rahaga sel kevadel loodud Naistekeskuse juht Meeli Lokk on Johannes Esto Ühingu juhatuse liige. Ühingu sotsiaaltöövaldkonna üks osa on kuus viimast aastat olnud varjupaiga pakkumine noortele rasedatele ning kuni kolme aasta vanuste lastega emadele. Nüüdseks on varjupaik järjest enam klassikalise naistevarjupaiga nägu, siia võivad pöörduda kõik naised, ka ilma lasteta.
Meeli Lokk ütleb Naistekeskuse kuuluvat samasse ringi, kuhu kuuluvad Tartu naiste varjupaik, laste turvakodu ja laste tugikeskus, ning usub, et suuremast koostööst sünnib ka suurem tugi abivajajaile.
«Meil on väga arukas kasutada üksteise kompetentsust,» sõnab ta. «Abivajajad on kõik erinevad. Üks vajab peitupugemiseks ja järelemõtlemiseks turvalist tuba, teine oma elu korraldamisel juriidilist nõu või psühholoogi abi, kolmas tahab kohtuda saatusekaaslastega.»
Naistekeskuse vastastikuse abi grupis käib praegu kümmekond naist.
«Nad on väga südid ja töökad naised. Kohal on alati ka psühhoterapeut Salli Põldvere,» ütleb Lokk. «Ma ise panin end samuti kirja. Sest teate, minugi elus on olnud vägivaldne suhe, kus oleksin varjupaika vajanud. Niisugused asjad jätavad jälje terveks eluks, kui abi ei saa.»
Tartu naiste varjupaiga juhataja Sirje Otstavel, kes kaheksa aastat tagasi Tartus esimesena lähivägivalla käes kannatavate naiste peale mõtlema hakkas, sõnas, et on väga hea, et niisugune vastastikuse abi grupp Tartus koos käia saab.
Alates sügisest on Naistekeskusel plaan hakata peredele pakkuma ka midagi sellist, mis tooks muserdunud emade ja nende laste ellu rõõmu – näiteks lastehommikuid ja loovate tegevuste ringe.
Naistekeskus
• E-post naistekeskus@johannes.ee, telefon 513 2822
• Naistekeskus kuulub võrgustikku, milles toetavad üksteist Johannes Esto Ühing www.johannes.ee, Tartu naiste varjupaik www.naistetugi.ee, Tartu laste turvakodu www.teehead.org/tartultk/, ohvriabi www.ohvriabi.ee ja Tartu laste tugikeskus www.tugikeskus.org.ee.