Uus laev heiskab peagi Võrtsjärvel purjed

Võrtsjärve kalurid Ants Leiaru (vasakul) ja Marko Vaher kulutasid nelja aasta vältel pea kogu tööst üle jäänud aja kalepurjeka ehitamisele. See on meistritel juba kolmas omataoline. Laeva pidulik ristimine ootab ees 18. mail. Foto: Margus Ansu

Võrtsjärve kalepurjekameistritel sai talvega valmis juba kolmas laev varem ehitatud Paula ja Liisu kõrval. Uuele laevale on ka nimi valmis mõeldud, kuid seda hoiavad meistrimehed rangelt saladuses.

«See pole meie oma, vaid kuulub mittetulundusühingule Järvelaev,» kinnitas üks laeva meistritest Marko Vaher. Laeva ristsed on 18. mail, vahetult pärast seda kui Võrtsjärvel algab navigatsioonihooaeg.

Seejärel võib tõrvalõhnaline alus heisata valged purjed ning sõita järvele. Ühingul on plaanis pakkuda järvel samuti lõbusõite nagu seda teevad juba kaks varem ehitatud laeva. Maksma läks uue purjeka ehitamine 45 000 eurot.

Hoolikalt valitud materjal

Tegelikult ei valminud 14-meetrise mastiga, 11,3 meetrit pikk ja 3,8 meetrit lai ning viis tonni kaaluv purjelaev sugugi ühe talvega. «Kui kogu materjal on valmis ja ruttu-ruttu teha, saab aastaga hakkama,» rääkis Marko Vaher, kes ehitas aluse kahasse teise meistrimehe Ants Leiaruga.

Ehitus algas materjali hoolika varumisega, mis võttis aega umbes kaks aastat. Mehed kaevasid lankidelt välja sobivaid kändusid, et teha neist laeva põhjakaared.

Samuti tuli otsida ja langetada puid, millest sai lõigata 12 meetrit pikad palgid.

«Ega me langetamisel päris kuufaase jälginud, nagu vanasti tehti. Muidu jääkski ühte laeva ehitama,» lausus Vaher. Palkidest omakorda tuli lõigata plangud. «Eks sa otsi saeveskit, kes on nõus lõikama 12-meetrist palki,» sõnas Leiaru. Selline saeveski siiski leiti.

Lõpuks kuivatati kogu materjal korralikult ära ning siis võis alustada ehitust. Kogu töö võttis aega pea neli aastat.

Just materjali valik ja töötlus on hea purjelaeva juures võtmetähtsusega, rõhutasid meistrid. Vastasel juhul võib veesõiduk hakata lekkima või laguneb Võrtsjärve teravates lainetes.

Vanasti loeti kalepurjeka elueaks 15 aastat, kuid siis ei tõstetud neid talveks veest välja, rääkis Leiaru. Nüüd talvituvad alused aga kalda peal ning nende eluiga on kindlasti pikem. Kui pikk, näitab aeg.

«Paula läks vette 2005. aastal. Mingit remonti pole ta vajanud, ainult hooldust,» sõnas Leiaru. Hooldus tähendab, et igal kevadel enne hooaega tõrvatakse purjekatel põhjalauad üle. Et tõrv paremini puidu sisse imenduks, lisatakse sorts petrooleumi. Kuival ajal pumbatakse nad aga laeva sisse vett, et puit lõhki ei kuivaks.

Päästeparvega laev

Ehkki purjelaeva kandevõime on vähemalt viis tonni, ei luba eeskiri pardale võtta üle tosina reisija. Isegi siis, kui purjeka sappa on köiega seotud päästepaat ning kõigil lõbusõitjatel päästevestid seljas.

Uus alus tuleb teistest erinev seetõttu, et ta saab omale päästeparve.

See omakorda tähendab aga, et reisijaid tohib laeval olla juba 20.

Juhuks kui tuult pole purjede paisutamiseks piisavalt, on masinal ka mootor. Laev liigub 43,5 kW diiselmootori jõul edasi vähemalt 17 kilomeetrit tunnis ehk isegi kiiremini kui enamik Võrtsjärve kalalaevu, kinnitasid mehed.

Ühe asja pärast on meistrid siiski veidi mures. Nimelt on noorte huvi laevaehituskunsti õppida üsna leige. «Käivad ja proovivad, aga lähevad jälle,» tõdes Vaher.


Kolm kalepurjekat

• Paula valmis 2005, Liisu 2009.

• Kolmanda laeva pidulik ristimine on 18. mail.