Tänaval töötajad püüavad võita noorte usaldust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kaubanduskeskused ja tänavad on muredega noorele kodu asendajaks.

FOTO: Sille Annuk / illustratsioon

Kolm kuud on olnud piisavalt pikk aeg, et tänavanoorsootöötajad on saanud üle alguse ebakindlusest ja tunnevad üha enam, et neist on kasu nii noortele kui ametnikele.

Noored, eriti need, kes mingil põhjusel ei taha koju minna, armastavad aega veeta kaubanduskeskustes ja parkides. Noortekeskustesse ei jõua neist paljud kunagi, sest päris täpselt ei teata, mida seal tehakse, ei huvita, või siis ei taheta ilma sõpradeta minna.

Lohiseva nimetusega mobiilne kontaktnoorsootöö tähendab, et vastava koolituse läbinud noorsootöötajad lähevad tänavale seal liikuvate noortega suhtlema. Tartus hakati se-da süsteemselt tegema veebruaris, esialgu aastase katseprojektina.

MoKol on neli tegevussuunda, mille üleüldine eesmärk on aidata noori nende muredes ja leida neile hängimise asemel paremat tegevust.

Kõige keerukam osa sellest on hoopis sotsiaalvaldkonda kalduv juhtumitöö, kui tuleb tegeleda väga tõsiste ja valusate probleemidega. Igal tänavanoorsootöötajal on selliste probleemidega noori keskeltläbi kümme.

Tihe koostöö

Kokku on puututud väga erinevate juhtumite ja noortega. Kui ühel on mureks näiteks koduvägivald või alkoholisõltuvus, siis teine on hoopis korralik viieline õpilane, kelle peas keerlevad mustad mõtted vanemate ja õpetajate liigse nõudlikkuse tõttu.

27-aastane Tiina Lehtme on noortega töötanud aastaid ja on MoKos leidnud just selle, mis talle sobib kõige paremini. Noortega suhtlemiseks on eelkõige vaja aga usaldust ning seda on väga raske saavutada.

Seltskondadesse sulandutakse juba varasemast tuttavate noorte kaudu, kuid ikkagi on noored kahtlustavad.

Usaldus teenitakse ajaga ja pika töö võib uppi lükata sundkäik, kui noorsootöötaja on pidanud noore pärast ühendust võtma tema vanemate või politseiga.

«Ma olen oma töös palju õppinud ja palju haiget saanud,» rääkis Lehtme. «Kui sa tahad noorega töötada ja talle endast midagi ei anna, oled selline külm kala, siis see ei toimi. Tänaval ka mitte.»

Tänavanoorsootöötajate koordinaator Heidi Hansar rääkis, et see töö on väga emotsionaalne ning iga päev võib tuua rõõmu ja edutunde kõrval pettumust ja frustratsiooni.

Eile oma alkoholiprobleemiga tegelema nõustunud noor räuskab purjuspäi täna jälle tänaval, saadab abistaja kõigisse pähetulevatesse kohtadesse ning noorsootöötaja ei saa sel hetkel midagi teha.

«See ongi see hetk, kus tuleb mängu professionaalsus, et seda ei tohi isiklikult võtta, ei tohi järgmine päev teda hakata hurjutama või kuidagi karistama,» selgitas Hansar. «Noort saab aidata siis, kui ta on valmis abi vastu võtma.»

Selleks, et ta töötajad saaksid kõige sellega hakkama, on Hansar korraldanud neile kohtumisi mitmete asjatundjatega, kes räägivad, kuidas suhelda raskete noortega ja kuidas neile läheneda ning mis kõige tähtsam – kuidas iseennast selle kõige keskel tervena hoida.

Kõigil töötajatel on ka individuaalsed töönõustamised, kus nad saavad oma m ured neutraalsele inimesele ära kurta ja n-ö koormat maha laadida. Lisaks on kogu katseprojekti jooksul abiks psühholoog hariduse tugiteenuste keskusest.

Nõuandeid ja infot saadakse ka noorsoopolitseinike käest, kellega on juba selle mõne kuuga tekkinud tihe partnerlussuhe.

Noorsoopolitseinik Kai Alakivi rääkis, et kui politseisse jõudis info tänavanoorsootöötajatest, oli see väga hea uudis.

«Kui meie, noorsoopolitseinikud, jõuaksime olla iga õhtu tänaval, oleks väga tore, aga paraku me ei jõua,» ütles Alakivi. «Samas me näeme ka seda, et see suhe, mis on noortel noorsootöötajaga, erineb oluliselt politsei omast, sest meie oleme ju ikkagi neile eelkõige karistav organisatsioon.»

Munder on munder ja noored jooksevad politseinikku nähes laiali hoolimata sellest, kas see on võimalikku trahvi tegev patrullija või abistada sooviv noorsoopolitseinik.

Ka Lehtme rääkis, et kui seltskonda minnes ennast noorsootöötajana tutvustada, ei oota noored sageli sõna lõppu äragi ja arvavad, et tegemist on politseinikuga. «Meil tulevad varsti spetsiaalsed särgid, peaks sinna peale kirjutama, et «Ei ole politsei»,» muigas ta.

Anonüümsus kaob

Alakivi sõnul on noorsootöötajate tegevusel kindlasti pahategusid ennetav mõju. Noored tunnevad ennast linnas sageli anonüümsena, kogunetakse ju suurtes seltskondades, kus on vahel isegi 30 inimest, ja möödakäijad ei mäleta pärast, kes mida täpselt tegi.

Noorsootöötajatel on aga paljud näod tuttavad või teavad nad kedagi seltskonnast ning tõenäosus, et pättused tulevad välja, on palju suuremad. «Mina näen seda, et nemad hoiavad iga päev ära selliseid juhtumeid, mis võiksid meieni jõuda,» arvas noorsoopolitseinik.

Mobiilne kontakt-noorsootöö ehk MoKo

• Eestis hakati seda Saksamaa eeskujul katsetama mõni aasta tagasi.

• Tartus käivitus katseprojekt veebruaris, ideaalis võtab linn selle järgmisest aastast enda rahastada.

• Tänavanoorsootöötajad käivad väljas paarikaupa igal tööpäeva õhtul, üks paar kesklinnas, teine äärelinnas.

• Läbi käiakse kõik noorte populaarsemad kogunemiskohad, räägitakse seltskondades juba tuttavate liikmetega ning tutvutakse uutega.

Tagasi üles