Sõbrad ootavad ka siis, kui kodus olla ei taha

Kaubanduskeskused ja tänavad on muredega noorele kodu asendajaks. Foto: Sille Annuk / illustratsioon

Umbes viimased pool aastat on need kaks tüdrukut, üks blond ja siirapilguline, teine tumedapäine ja keevaline, olnud lahutamatud. Kohtusid nad samasse seltskonda sattudes, kui koos välja suitsetama läksid.

Tuttavad tunnevad selle paari ilmselt niikuinii ära, kuid tüdrukute tuleviku huvides jätame nad siin loos igaks juhuks anonüümseks. Nimetagem neid elavaid lõbusaid neidusid Meriliniks ja Kaisaks.

Tüdrukud on mõlemad 18, kuid neile otsa vaadates või nendega rääkides peaks neid kindlasti nooremaks. Tegelikult pole nad ise ka oma täisealisusega rahul, Merilin ise arvab, et selle vanusega kaasnevaks vastutuseks pole veel piisavalt mõistust peas.

Pealegi oli alaealisena elus palju rohkem põnevust ja adrenaliini. Oli põhjust politsei eest ära joosta ning keelatud tegevusi varjata. Siiski oli Kaisa ülimalt rahul, kui sai Tasku keskuse vihatud turvatöötajale vanust tõendava dokumendi nina alla pista, kui see temaga suitsetamise pärast pragama tuli.

Tasku on Tartu noorte ning ka Kaisa ja Merilini üks lemmikkohti. Seal on piisavalt ruumi istuda – teisel korrusel on neli pinki, nagu Kaisa kohe üles loeb, varem oli rohkem –, soe, muusika mängib ja alati leiab sealt mõne tuttava.

Kaisa meenutab, et mitte väga ammu oli tal selline aeg, kui Taskus sai käidud iga päev. Nüüd jõuab ta sinna suurde seltskonda harvem, veedab rohkem aega kahekesi koos Meriliniga. Aga ega ajaviitmisviis sellest küll palju paranenud ole: ikka suitsetatakse koos, juuakse koos ja ka popipäevi tehakse koos.

Pisut rohkem kui aasta tagasi oli Merilin igati korralik tüdruk. Ta ise kinnitab, et pidudel käis ikka, aga oli vaikne ja teiste arvamus läks väga korda. Siis käis aga mingi klikk ja asjad muutusid. Miks, ei oska või ei taha ta öelda ka pärast pikka mõtlemist. Midagi oli lihtsalt järsku teistmoodi ja ei huvitanud enam, mida teised ütlevad. Seltskond muutus. «Talv hakkas pähe,» muigab ta.

Varem tubakamaitset põlanud neiu hakkas suitsetama ja jäi ka politseile joomisega vahele – vaid kuu enne täisealiseks saamist. Seda kogemust meenutab ta nüüd naeruga ja ka siis olevat see olnud pigem naljakas kui midagi muud.

Kooli ei jõua tüdrukutest kumbki kuigi sageli, kuid väikse erinevusega. 11. klassis käival Merilinil on siht silme ees: järgmisel aastal lõpetab ta gümnaasiumi ja läheb edasi kutsekooli, et rekreatsiooni, täpsemalt ürituste korraldamist õppida.

Nimelt on ta juba mitu aastat käinud Tähe noortekeskuses, kus aitab aktiivselt üritusi korraldada ja kus õppis ka laste sünnipäevade juhtimist. Päris sageli riietab ta ennast Pipiks või mõneks muinasjututegelaseks ja teenib lastega mängides lisaraha. Mõnda aega on ta töötanud ka kiirsöögikohas, kuid sellele ei pea tervis vastu.

Selleks, et gümnaasiumi lõpetada, käib Merilin kohal vaid kontrolltöid tegemas ja enda sõnul edukalt, sest tal on lahtine pea. Õpetajad olevat tema harva ilmumisega juba harjunud ja enam loengut ei pea. Merilini arvates on nad isegi õnnelikud, kui teda ei ole, sest tunnis kaasategemise asemel ta pigem segab või mängib mobiiliga.

10. klassis käival Kaisal pole kooli vastu aga mingisugust huvi ja nägu näitab ta sinna harva. Ka ei reeda ta – või ei tea ehk isegi –, mida ta oma eluga teha tahaks. Ütleb kindlalt ja veendunult vaid nii palju, et tahaks elada nii, et mitte midagi ei peaks tegema.

Huvi on ta aga paljude asjade vastu tundunud, tegelikult on ta kõigile noortekeskustele ringi peale teinud, igaühes mõnda aega käinud ja siis jälle edasi liikunud.

Anne noortekeskuses käis ta näiteks ühe konkreetse noorsootöötaja pärast, kellega oli hea rääkida. Kui see neiu Tartust lahkus, ei näinud Kaisagi enam põhjust sinna minna.

Kunagi sõitis ta trikirattaga, aga sai ekstreemhallist külastuskeelu, sest oli trikkide tegemisel liiga hooletu ja sai mitmel korral tõsiselt viga. Ka ei tahtnud ema talle enam uut, 400 eurot maksvat ratast osta, kui ta vana 20 euro eest maha oli müünud.

Kaisa perekond on suur ja halbu eeskujusid on seal mitmeid. Lihane isa elavat Viljandis ja pidi olema alkohoolik, üks vend on vangis, üks õde Kaagveres. Ema ja kasuisa kohta kasutab ta üsna vängeid sõnu ja kodust üritab ta eemale hoida, sest seal peaks koristama või nõusid pesema.

Viimasel ajal on asi küll mõnevõrra parem olnud: ema olevat palju toredam, kui Merilin külas on, ning paar nädalat on tüdrukud peaaegu lakkamatult koos olnud.

Ühiste päevade jooksul jõutakse ikka välja Taskusse või Emajõe äärde, kus aeg-ajalt kohtutakse ka tuttava noorsootöötajaga.

Vanust on küll juba piisavalt palju, kuid harjumus on visa kaduma, ja Kaisa kurdab, et noorsootöötaja nähes suitsu teha või juua on ikkagi häbi ja niimoodi saab kogu õhtu rikutud.