Munitsipaalhoiu pluss on ka see, et teenuse kvaliteedi eest vastutab linna konkreetne lasteasutus ning linn saab teenuse kvaliteeti oma struktuuride kaudu kontrollida.
Oma sisult ja kvaliteedilt ei erineks munitsipaalhoiuteenus suuresti sõimerühmades pakutavast alusharidusest ja seda tuleks käsitleda süsteemi osana, kus valmistatakse last ette alushariduse omandamiseks. Linna loodavates hoidudes oleks kindlasti võimalus korraldada muusika- ja liikumistegevusi.
Lisaks kohapuuduse leevendamisele on eesmärk ka vähendada lapsevanemate tasude vahet era- ja munitsipaalteenuste eest. Linna lapsevanematel ei tohiks tulevikus olla rahalist vahet, kas saada teenust munitsipaallasteaiast, eralasteaiast või lastehoiuteenuse osutajalt.
Uute kohtade loomine ja võrdse kohtlemise tagamine eeldab linna toetuse suurendamist erasektorile, diferentseerimist ja kokkuleppeid lastehoiuteenuste osutajatega, et lapsevanema tasu jääks seadusega lubatud piiridesse.
Seadusemuudatuse jõustumise korral võib kohalik omavalitsus 1,5–3-aastase lapse vanemale pakkuda tema nõusolekul lasteaiakoha asemel lastehoiuteenust. Kuna Tartus on lasteaiakohtade järjekorras valdavalt just selles vanuses lapsed, annab muudatus võimaluse pakkuda neile hoiuteenust.
Kui hoiuteenus asendab lastesõimekohta, peab see olema lapsevanematele rahaliselt kättesaadav. Hoiuteenus ei tohiks samale earühmale olla kallim munitsipaallasteaia kohatasust ning vanemate kaetav osa ühe lapse kohta ei või ületada 20 protsenti vabariigi valitsuse kehtestatud palga alammäärast.
Seetõttu oleks mõistlik kohamaksu diferentseerimine, näiteks nii, et 1,5–3-aastaste eest oleks kohatasu sõimes ja hoius pisut kõrgem ning hiljem lasteaias oleks see väiksem. Sõimeealiste eest suurema tasu maksmine on põhjendatud ka kulupõhiselt, sest koha maksumus sõimerühmas ongi väiksema laste arvu tõttu oluliselt kallim.