Aastakümneid suuresti Eesti kahe õllehiiu toodanguga piirduma pidanud õllesõbrad saavad juba mõnda aega nautida sootuks teistsuguseid maitseid, sest humalajooke tootvad Eesti väikefirmad tõstavad üha enam pead.
Väikesed õlletootjad tõstavad järjest pead
7. mai 2014, 08:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui Saku või A. Le Coq tuleb mõne uue õllega välja, on see praktiliselt sama mis vana. Maitsenüansid varieeruvad väga väikesel määral, aga tegelikult on õllemaailm palju kirjum,» rääkis kaks aastat tagasi hobipruulimisega tegelema hakanud Aitel Käpp.
Esimese laari käimapanemisele eelnes palju internetifoorumites kolamist ja enese kurssi viimist õllestiilidega. Kõik vajalikud tarvikud ja tooraine ostis ta Kuppari talu veebipoest pruulimine.ee.
Tartu ülikoolis teaduse populariseerijana tegev Käpp ütleb, et õlleretseptid ei ole väga täpselt paigas ning tänapäevast õlleinnovatsiooni tehaksegi eri õlletüüpide piiri peal. «Veel kolm aastat tagasi polnud Eesti turul peale laagriõllede mitte midagi saada, aga suurem osa maailma õllestiilidest on tehtud pinnakääritusmeetodil,» lausus Käpp.
Praeguseks on Käpa sõnul kaubandusvõrgus õllevalik juba üsna kirjuks läinud ning aina rohkem võib kauplustest leida ka Eesti väiketootjate toodangut. Tema enda pruulitud ühekorrakogused ulatuvad 35–40 liitri piirimaile ning see saab kodus otsa paari nädalaga.
«Eks mu sõpruskond on aru saanud, et minu juures saab head ja paremat ning seetõttu käib mul üsna tihti külalisi,» naeris Käpp. Nüüdseks on ta katsetanud 40–45 maitsega ning ühtegi retsepti ta korranud ei ole. Enamasti käib mäng eri humalasortide ja linnastega.
Samamoodi nagu Käpp on paar aastat kodus õlut pruulinud ka tuntud plaadikeerutaja Eero Mander. «Siiani on see väga hästi vastu võetud. Enamikule retseptidele saab esimese korraga pihta ja see on suhteliselt julgustav,» lausus Mander.
Julgustav kogemus
Manderil on 50-liitrine keedunõu ning peamiselt käib õlletootmine Tõrva ja Rõngu vahel asuvas Pühaste maakodus. Seetõttu kannavad Manderi õlled Pühaste pruulikoja silti. «Praegu on need pigem näidised ja katseprojektid olnud, aga sügiseks võiks tulla juba suurem laar,» lausus Mander. Ta põhjendas oma hobi meeldimisega.
«Mulle meeldib õlu ja esimene pruul andis kohe märku, et ise tehes on võimalik saada sama häid kui mitte paremaid tulemusi kui neil, kes on juba praegu aktiivselt turul. See oli julgustav,» meenutas Mander. Nagu Käppki mõtleb ta juba ka oma suuremast pruulikojast. Esialgu saab tõenäoliselt teoks siiski rendipruul ehk mõnes teises pruulikojas tehtud oma õllelaar.
Täpselt nii alustas oma edulugu ka Eesti uuema aja üks esimesi väiketootjaid – Harjumaal tegutsev Põhjala pruulikoda. Esimese suurema laari tegid nad 2013. aasta alguses Genika Õllemeistrite juures. Õllemeistrite kõnepruugis kutsutakse seda mustlaspruuliks ehk gypsy brewing’uks. Nüüdseks on Põhjalal töös oma pruulikoda, mille tootmisvõimsus on umbes 2000 liitrit.
Tüüpiline algus
Põhjala sünnilugu on üsna tüüpiline. Esialgu tehti humalajooki kodus sõpradega ning kui isu kasvas, hakati uurima suuremaid tootmisvõimalusi. «Asi algas fanatismist ja kui inimesed on fännid, teevad nad tavaliselt häid asju,» ütles Enn Parel, kes on Põhjala pruulikoja üks omanikest.
Praegu ongi firma oma kaheaastase töötsükli lõpusirgel ning järgmisel nädalal peaks turule jõudma Põhjala esimene oma pruulikojas pruulitud ja villitud pudeliõlu. Rahva ette tullakse kolme õllesordiga: Virmaline, Uus Maailm ja Rukkirääk.
Pareli sõnul algab tootmine tooraine valikust. Vaja on humalat, linnast ja pärmi. Linnased jahvatatakse ja segatakse veega. Protsessi nimetatakse meskimiseks ning selle käigus saadakse linnasest kätte suhkur. Siis pannakse meskimisest tekkinud virre keema ja lisatakse humalad. Varem lisatud humalad annavad õllele mõruduse, hiljem lisatud aroomi.
Keedunõust läheb vedelik kääritusvaati, kus lisatakse pärm. Käärimine kestab paarist päevast nädalani ning seejärel algab laagerdus. Kui maitsed on settinud, villitakse õlu vaatidesse ja pudelitesse. Ühe 2000-liitrise õllelaari tegemine võtab Põhjala pruulikojas aega kaks-kolm nädalat kuni kuu.
Pareli sõnul uskusid nad juba oma esimese mustlaspruuli ajal, et kunagi on neil oma pruulikoda. Tagantjärele võib öelda, et asjad on läinud õiget rada pidi, sest külalispruulimisega on palju õpitud. «Ilma selleta oleksime teinud palju vigu, aga nüüd on meil päris hea pruulikoda,» lausus Parel ning hüüdis välja, et juba sel suvel peaks Põhjala tootmisvõimsus kahekordistuma.
Ülemaailmne suund
Ülemöödunud aasta suvel Rüütli tänaval õllepoe avanud Karmo Tüür ütles, et oma pruulikojaga väiketootjaid on nüüdseks kümmekond, väiksemate hobipruulijate arv võib ulatuda isegi kolme tuhandeni. «Ja neid, kes teevad märkimisväärselt heal tasemel ning liiguvad oma pruulikoja poole, paarkümmend,» pakkus Tüür.
Sellele, miks väiketootmine nii populaarseks on muutunud, on Tüüri arvates mitu põhjust. Esiteks on tema sõnul tegu sellise üleilmse nähtusega nagu õllerevolutsioon, mis algas umbes viisteist aastat tagasi Põhja-Ameerikas, kümme aastat tagasi jõudis see Inglismaale, sealt Põhjamaadesse ja nüüd lõpuks ka Eestisse.
«See on ka elustiili muutus, inimesed tahavad järjest rohkem mitte tarbida suurtootjate tooteid, tahavad teha ise või tarbida väiketootjate toodangut. See on tarbimisparadigma muutus. Suurtootjad optimeerivad oma kulusid ja suhteliselt lihtne on toota iseloomutuid asju, aga väiketootjad pakuvad emotsioone, erakordseid tooteid, olgu tegu singi, leiva või õllega,» rääkis Tüür.
Eesti väiketootjate õlled lähevad Tüüri sõnul suurepäraselt ning praegu ei suuda keegi neist toota nii palju, kui turg nõuab. «Praegu pole konkurentsi veel kaugeltki olemas. Toimub alles turu esmane kompamine,» sõnas Tüür. Ta pakkus, et väiketootjate osa võib praegu Eestis jääda 5–10 protsendi vahele.
«Aga loomulikult väiketootmine kasvab, siin pole kahtlust, pigem on küsimus, kui kiiresti ja kui palju,» lausus Tüür.