Muusalinna Tartu kevadpäevade taskutrükisest võis igaüks käpaga järge ajades eile märgata, et käes on seekordsete päevade viimased üritused.
Villem jätab muusalinna ja läheb palverännakule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neist on mõndagi meenutada. Peamiselt head, kuigi nädalane meele ära lahutamine õpingutest kujunes lõpu poole üsna vesiseks, ent mitte kesiseks. Mõtlen siinkohal vihmasadu, aga samuti pühapäevast karsummitamist, sõudeduelli ja paadirallit.
Sealsamas taskutrükises on minust tehtud üsna sõbralik pilapilt ja selle juurde trükitud säherdused read: «Hea sõber! Villemil on aeg minna suvepuhkusele, et sügiseks end välja puhata. Kohtume Tartu sügispäevadel 13.–19. oktoobrini 2014.»
Kiri ei valeta. Tõesti, ma jätan tudengid eksamiteks ettevalmistusi tegema. Kuskil ei ole aga veel kirja pandud, mida ma teen suvepuhkusel. Nüüd ma siis teatan.
Et mitte jääda Eestis viimaseks, kes on käinud palverännakul Santiago de Compostelas, asun ma juba homme või ülehomme, kui olen tudengiüritustest välja puhanud, pakkima kokku seljakotti. Ühte välimisse taskusse pistan koera-hispaania vestlussõnastiku, sest palverännaku kõige olulisem osa kulgeb ju Hispaanias.
Mineku põhjus seisneb ka selles, et eks ma ole pattu teinud ikka omajagu. Näiteks olen ma kasside peale – urrhh! – pahatihti urisenud. Ükskord tõstsin jalga Pirogovi kuju juures. Paar korda olen näinud ülikooli juhtkonda unes halvas valguses.
Nii et kohtume siis sügisel pärast vaimset puhastumist.