/nginx/o/2014/05/01/2998506t1he49c.jpg)
Nägin eile öösel unes, et olen rektor. Läksin ülikooli peahoone uksest sisse, aga sambaid ei olnud kuus, vaid neli. Olin selle üle nii imestunud, et peaaegu oleksin saba ukse vahele jätnud.
Villem näeb und
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu kabinetis ootas mind ees kantsler ja pistis kohe pragama, et mis ma käin mööda värskelt puhastatud vaipa ja teen sellele käpajälgi. Mul läks karv turri. Urisesin talle: «Oled vallandatud!»
Ei oleks ma teda lahti lasknud, kui asi olnuks ainult mõnes tolmuses jäljes. Ma nimelt olin just saanud teada, et kantsler oli kõik ülikooli kuudid maha müünud mingile makaronitöösturile, kes hakkab nüüd nendes nuudleid, spagette ja muud pastat tootma. Ja kaks sammast olid pealekauba läinud.
Selsamal hetkel ärkasin üles. Kõrvu kostis vee loksumist. Kohe tuli meelde, et ma olin volbriööl kuulanud jõe ääres Dagöt, aga mitte ei meenunud, kuidas olin Jõmmu peale jõudnud.
No mis seal ikka. Ööd on unenägudeta sama tühjad nagu tudengipäevad ilma isetehtud lennumasinate karsummitamiseta. See on pühapäeval kell 13, ikka Emajõe ääres.