Unelaul sündis iga naise meeles ja südames

Rahvaluuleteadlane Janika Oras

FOTO: Erakogu

1975. aastal Muhumaal Mäla külas laulis 76-aastane Mihkli Juula, kodanikunimega Julia Ristkok, ühele rahvaluulekogujale Une-Liisu laulu.

See kõlas nii:

Tule, tule Une-Liisu,

tule Liisu lipates,

tule aga Liisu lipates,

üle aia üpates.

Tule lapse silma piale,

laps see uinub tudule,

tule lapse silma piale,

laps see uinub tudule ...

Juulale endale oli seda laulnud tema vanaema. Ja ta ise rääkis laulu kõrvale nii: «... siis, kui laps pandi kiigu sisse magama, siis hakati seda jalaga kiigutama ja siis laulti ise. Ja siis ise kujuti sukkavarrast, seal midagit – kinnast või sokki või sukka ... Ja siis laulti sedamoodi ja kiigutati, kuni laps jäi magama.»

Nüüd leiab Une-Liisu loo kogumikust «Muhu laulud», mille on aastaid tagasi kokku pannud praegune rahvaluule- ja muusikateadlane Janika Oras. Tema on uurinud vanemat eesti rahvaluulet ja regilaulumaailma väga põhjalikult. Ta  töötab Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadurina ning õpetab rahvalaulu Eesti muusika- ja teatriakadeemia pärimusmuusika tudengeile.

Janika Oras ütleb, et traditsiooniliste hällilaulude vastu need päris esimesed, 19. sajandil tegutsenud rahvaluulekogujad, erilist huvi ei tundnud. Üles kirjutati ikka pikemaid laule, sest neid veel mäletati. Aga hällilaulud olid sellised pisikesed ja tähtsusetud, kodus omaette lauldud, need nagu polnudki pärislaulud.

Alles 20. sajandi keskpaiku, kui muu regilaul hakkas eestlaste keskel unustusse vajuma, tõusis lastelaul uurijate silmis au sisse. Kummalisel kombel olid vanad lastelaulud elus, neid mäletati.

Kadunud etnomusikoloog Anu Vissel on 1990. aastate teisel poolel teinud väga ulatusliku uurimuse sellest, mida lastele tänapäeval lauldakse.

Selgus, et «Entel-tenteli» laulusaate põlvkond teab peast suurt osa selle saate laule ning laulabki oma lastele neid. Eriti suur hitt on tänini «Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, nutab karujõmm …» ehk «Karumõmmi unelalul», mis on tegelikult Eino Tambergi looming.

Ka selgus Anu Visseli tehtud küsitluses, et osa väga vanu regivärsilisi rahvalaule rändab põlvest põlve edasi. Nende seas näiteks mängitus- ja hüpituslaulud «Tee kakku» ja «Sõit, sõit, sõtsele ...».

Südametuksete rütm

Hällilaul on Janika Orase sõnul midagi väga loomulikku. Midagi niisugust, et võtad lapse enda lähedale ja hakkad talle ümisema ja siis tekib iseenesest mingi viis ja rütm.

«Suur osa emadest asetab lapse intuitiivselt vasakule poole, südametuksete kõrvale. Ega hällilaul olegi muud kui looduse rütmide võimendamine,» sõnab ta. «Lauldakse lähestikustel helikõrgustel, kõrgemalt helilt madalamale laskudes, ja ikka õõtsuva-kiikuva rütmiga. Nii, et tekiks selline jõnksukesega motiiv, mida ilmselt üle maailma kõik emad oma häälega teha oskavad. Seda võib graafiliselt kujutada kasvõi südame elektrokardiogrammi joonisena.»

Ää-äh, ää-ää-äh,

luu-luh, luu-luu-luh,

tsuu-tsuh, tsuu-tsuu-tsuh ...

Traditsiooniline hällilaul ei ole mitte kunagi olnud väga keeruline. Neid ei ole kunagi lauldud kauni lavahäälega – see poleks ju uinutanud. Need on olnud pigem pooleldi lugemised, pooleldi laulmised. Igaüks võib mõne unelaulu välja mõelda ega pea muretsema oma lauluoskuse pärast.

Kuid ega vanasti polnud emal siis kogu aeg võimalik oma lapsi süles magama äiutada. Laulusalmgi ütleb, et ema viis hälli heinamaale ja pani käo kiigutama. Või riputas hälli puuoksa külge ja loodus ise kiigutas last.

Koduski tehti lapse uinutamise ajal käsitööd. Vanemat tüüpi hällid olid pealegi vibuhällid, mis rippusid pika ridva küljes ning olid hästi nõtked. Need võisid tekitada lapsele samasuguse tunde, nagu tal võis olnud olla ema kõhus õõtsudes.

Mis mõlkus emal siis meeles, kui ta last magama äiutas?

Janika Oras vastab, et eks ema laulis seda, mida ta soovis. Ja ta soovis, et laps jääks magama. Ja lauliski: jää lapse magama, tillukene tuduma ...

Ema lisas selle, kuidas ta oma last armastab, aga mitte otsesõnu, vaid hellitusi lausudes: memme marjuke, marjaoksake, oakaunake, tilluke tibuke.

Hällilaulud on natuke ka loitsu moodi. Et tule, tule, unekene, kuku lapse kulmu peale, lase lapse lau peale … Inimeste maailmataju oligi siis selline, et und kujutleti teispoolse jõu või olendina, kes tuleb ja toob lapsele une. Ükskõik, kas tuleb Une-Liisu või Une-Mati või muu nimega unehaldjas, kes katab lapse silmad kinni – saartel näiteks unevõrguga.

Unistused ja soovid

Suur osa oli lauludes ema unistustel ja soovidel. Sest milleks lapsed sündisid? Eks ikka selleks, et lapsest saaks karjaskäija ja marjatooja ja lehma lennutaja.

Vahel lauldi sellest, et kus isa on. Ja et kui isa tuleb, siis toob ta linnast saia ja muud paremat.

Vahel lauldi unelauluks ka hirmsaid asju.

Suisu, suisu, lapsekene,

suisu, lapse, surma poole,

kasva, lapse, kalmu poole,

kierita kiriku poole,

vea musta mulla poole!

Janika Oras ütleb, et niisuguseid laule võib mitut pidi tõlgendada.

Vanasti surid lapsed sageli, ja see võis emal olla paratamatuse teadvustamine ja ettevalmistus selleks, et ta võib lapse kaotada. Aga see võis olla ka teistpidi probleem: lapsi oli liiga palju ja elu oli väga raske.

Janika Orase sõnul improviseeriti vanasti alatasa, liideti motiive siit ja sealt, sest laul pidi kestma seni, kuni laps magama jääb.

Heietati muidki mõtteid. Et uni saadab hulkuma, magamine marssima, mis tähendas, et kui sa aina magad ega tee tööd, siis on halvasti ja varsti oled ilma kõigest, sest uni ei anna uut kuube.

Ja mõne vanema lapse suhu, kes pidi käsu järgi titte kiigutama, sobis hästi see laul:

Äiu-äiu, küll on vaeva,

lapsehoidja, see saab taeva.

Tal tuleb vastu taevaingel,

tal on kaasas saiakringel,

kringli tema kingib mulle,

vitsakimbu annab sulle,

äiu-äiu, äiu-ää,

kui sa magama ei jää!

Tagasi üles