Paapua beebid magavad unekotis

See kena noor naine on Mailis ja Gerolf Wüsti naaber Berta Sakito. Ta kannab kotis oma esimest last, kahekuust Gerop Willit. Poiss sai üheks oma nimeks Gerop (ehk Gerolf) Gerolf Wüsti auks, kes viis ta enda autoga linna haiglasse. Foto: Mailis Wüst

Paapua Uus-Guinea domi hõimu emad oma lapsi unele ei laula. Samuti ei ole neil kombeks lapsi kindlal ajal magama panna. Lapsed lihtsalt uinuvad, kui on väsinud, või lähevad magama koos kogu perega siis, kui õhtutoimetused on tehtud.

Magama minnakse üsna varakult, kuna pimedaks läheb kell pool seitse ja elektrit paljudes külades ei ole.

Isad ja emad magavad eraldi ruumis ning lapsed magavad enamasti emade juures. Vahel elab koos mitu põlvkonda ja siis magavad vanaemad ja emad ja lapsed kõik koos.

Laps pannakse kohe pärast sündi traditsioonilisse beebikotti, mis on ise tehtud. Selle põhja asetatakse tugevduseks kartong ja selle peale võimaluse korral tükk porolooni ning siis tekk, mille äärtega laps ka kaetakse. Kotti kantakse sanga abil peas või seljal.

Kui ema teeb aias või kodus tööd, riputatakse kott oksa külge või mõne konksu otsa. Levinud on uskumus, et kui aias või põllul tööl olles jätta laps järelevalveta, võivad tulla vaenuliku klanni või hõimu inimesed ja lapse haige või vigase lapse vastu salaja ära vahetada.

Niisuguse kirjelduse saatis Tartu Postimehele eesti naine Mailis Wüst, kes koos oma abikaasa Gerolf Wüstiga on kristlikud misjonärid Paapua Uus-Guineas. Nad elavad koos domi hõimu liikmetega külg külje kõrval, õppides nende tavasid ja keelt, et hiljem aidata kaasa piibli tõlkimisele ja selle õpetamisele domide hulgas. Mailise ja Gerolfi peres kasvab ka aasta ja üheksa kuu vanune Richard, kes on oma noorest elust veidi üle aasta veetnud seal, mängides iga päev kohalike lastega.

Igal õhtul laulab Mailis Wüst oma pojale tuttavaid eesti lastelaule «Kes elab metsa sees», «Muki on koerake», «Juba linnukesed …», «Põdral maja metsa sees». Mailis on Ri-chardil praegu ainus inimene, kelle suust poiss eesti keelt kuuleb.