Mihkel Lees: uuendusi ei pea kartma

Foto: TPM

Eelmisel nädalal võttis riigikogu vastu uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, mis annab õpilastele rohkem vabadust oma õppekava üle otsustada ning suunab omavalitsused pöörama rohkem tähelepanu olemasoleva haridusvõrgu korrastamisele.

Uues seaduses on selgelt lahutatud põhikooli ning keskkooli õppekava, lähtudes põhimõttest, et põhiharidus peab olema kitsamalt piiritletud ning baasi loov, gümnaasiumi õppekava soosib aga õpilaste mõtlemist kõrgkoolile, pakkudes erinevatest suundadest vaba- ja valikaineid.

Huvitavatest uuendustest võib välja tuua kooli jaoks kohustusliku ettevõtlusõpetuse gümnaasiumiosas juhul, kui kas või üks õpilane peaks seda soovima. Sama kehtib ka usundi- ning riigikaitseõpetuse puhul.

Samuti peab kool gümnaasiumihariduse kvaliteedi parandamiseks pakkuma peale põhiainete ka valikõppeaineid ning kujundama neist vähemalt kolm õppesuunda (see omakorda ei tähenda ilmtingimata kolme paralleelklassi olemasolu).

Lisaks pöörab uus seadus kõrgendatud tähelepanu koolikohustuse täitmisele, õpilaste väljalangevuse vähendamisele ning õppurite individuaalsetele vajadustele.

Lahutamise eelised

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutatud õppekava annab loogilise aluse mõtelda ka põhikooli ja gümnaasiumi tegelikule lahutamisele. Samuti võimaldab uus seadus omavalitsusel anda gümnaasiumid üle riigile, muutmata seda küll kohustuslikuks.

Leian, et gümnaasiumi ning põhikooli lahutamine on hea nii õpilastele ja omavalitsustele kui ka Eesti haridussüsteemile tervikuna. Samuti ei näe ma kahju selles, kui riigil on maakondades oma koolivõrk.

Pigem on tegemist kasuliku muutusega, mis sunnib ka omavalitsusi nende hallatavates koolides hariduskonkurentsi suurenemise tõttu rohkem pingutama ning arendustööd tegema. Hariduse kvaliteet võidaks ju tunduvalt!

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine annab noorele inimesele võimaluse valida, millisesse gümnaasiumi pärast põhikoolilõppu minna.

Loomulikult võib väita, et põhimõtteliselt on kooli vahetamine võimalik ka praegu, kuid tegelikkuses seda nii väga tihti ei tehta – seda sageli mitte põhikooliaegse õppeasutuse suurepärase kvaliteedi, vaid pigem harjumuse ning seniste õppeprogrammide suhtelise kattuvuse tõttu gümnaasiumides.

heal õpetajal – nagu igal heal spetsialistil – ei ole raske hoida oma töökohta ka riigigümnaasiumis.

Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi suurenev vaba- ja valikainete hulk võimaldab gümnaasiumidel üksteisest rohkem eristuda ning anda noorele inimesele võimaluse valida kõige südamelähedasem gümnaasium kõige meeldivama õppesuunaga.

Samuti kaotaks põhikooli ning gümnaasiumi lahutamine praegu üsna tavapärase praktika, et koolid teevad sageli «oma kooli» õpilastele gümnaasiumi sisseastumiskatsetel põhjendamatuid eeliseid.

Põhikoolist lahutatud gümnaasium võimaldaks õpilastel kandideerida kooli objektiivsel, sisseastumistestide põhjal selgunud pingerea alusel ning vältida «koduväljaku eelisest» tulenevat ebavõrdsust.

Reiniku kooli saatus

Tartu on algatanud põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise, alustades Mart Reiniku gümnaasiumist. Praegu paikneb Reiniku gümnaasium küll kahes majas, aga ühtse koolina. Järgmisel volikogu istungil on linnavalitsusel plaanis teha ettepanek Mart Reiniku gümnaasiumi lahutamiseks põhikooliks ning gümnaasiumiks.

Järgnevatel aastatel on Tartus oodata gümnaasiumi astuvate õpilaste arvu märgatavat kahanemist ning esimesse klassi astujate arvu märgatavat suurenemist. Seega on haridusreform ning haridusasutuste struktuuri ülevaatamine hädavajalik.

Tartusse saaksime juurde ühe tugeva põhikooli ning ühtlasi tugeva gümnaasiumi. Head näidet ilma põhikooliosata tugevast gümnaasiumist ei pea samuti kaugelt otsima – Hugo Treffneri gümnaasium on aastaid püsinud Eesti koolide esirinnas.

Ma mõistan Reiniku gümnaasiumi õpetajaskonna kartusi seoses kooliastmete lahutamisega ning võimaliku riigigümnaasiumi tekkega, kuid koolisüsteemis muutusi tehes tuleks ikkagi eelkõige mõelda hariduse kvaliteedi peale (Tartu Postimees, 15.06).

Tõsiselt võetavaks argumendiks võib pidada muret võimaliku kahe vahetuse pärast, kuid traditsioonide murdmine ning õpetajate võimalik lahkumine ei ole asjaolud, mis peaksid seisma haridussüsteemi arengu ees.

Tekivad uued traditsioonid ning heal õpetajal – nagu igal heal spetsialistil – ei ole raske hoida oma töökohta ka riigigümnaasiumis või vajaduse korral leida töö mõnes muus Tartu koolis.

Vaadata kaugemale

Seega ei tohiks tugeva eelarvamusega suhtuda ka riigigümnaasiumide loomisse. Loomulikult nõuavad sellekohased otsused nii Eesti kui ka Tartu tasandil põhjalikku arutelu, sest need ei saa olla kergekäelised.

Mure, et riigikooliks kohandatud gümnaasium kaugeneb kohaliku tasandi vajadustest, ei ole minu arvates põhjendatud. Riigigümnaasiumide tarvis tuleb pigem riigil ja omavalitsustel välja töötada süsteem, mis riikliku hariduspoliitika kõrval arvestab ka omavalitsuse vajadusi.

Veelgi enam – gümnaasiumide riigi kätesse koondumisel saame uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse valguses ehk tõepoolest hakata rääkima ka riiklikust hariduspoliitikast, mis arvestab praeguste ja tulevaste hariduslike vajadustega ning asub tänu varasele spetsialiseerumisvõimalusele arendama spetsialiste, keda on vaja kümne, kahekümne, aga miks mitte ka viiekümne aasta pärast.

Usun, et sisukama ja paremini struktureeritud hariduse teel ei tohi saada takistuseks harjumused, mugavus või õpetajate hirm senist töökohta kaotada. Haridust on vaja reformida eelkõige hariduse omandajate hüvanguks!