Risto Mets: tervet ei jõua, aga poolest jääb väheks

Foto: TPM

Igaks lastekaitsepäevaks uus mänguväljak. Nii on saanud Tartus tavaks. Ilus valimiseelne lubadus, mida majanduse kõrgajal polnud kuigi raske täita. Aga nüüd?

2007. aasta lastekaitsepäevaks valmis Tähtveres laululava kõrval omaaegse lõbustuspargi asemele mänguplats. Külastades seda viis miljonit krooni maksma läinud suurt, arvukate atraktsioonidega ala koos lastega, on endalgi pisut kahju, et ise enam laps ei ole. Pisematel jätkub põnevust tundideks ning tegevust leiavad igas vanuses jõnglased.

Tänavu kevadel sai valmis uus mänguväljak Ihastes Pal-lase puiesteel. Selle tarvis andis linnavalitsus veidi enam kui 600 000 krooni.

Paratamatult võrdleb tartlasest lapsevanem, millise mänguväljaku ta sai 1. juuniks kolm aastat tagasi ja millise nüüd. Ja seda, kui palju raatsis linn tema enda maksudena makstud kroone mänguväljaku kujul tagasi kinkida.

Ja nii paistab uusim lustimisplats talle pisut lati alt läbijooksmisena. Lastekaitsepäeva ja mänguväljaku koha peal on küll linnuke kirjas ja parem ikka kui mitte midagi, aga... kas pole seda natuke vähe?

Üks majake, üks liumägi, üks karussell, liivakast, paar kiike ja pinki. Nende vahel käänulised rajakesed keset noort kasevõsa. Üks Tarzani-rada ehk tross, mille otsas rippudes saab õhus liuelda.

Seda küll teoreetiliselt, sest trossi otsas ripub tihtilugu korraga kolm teismelist, nii et nende tagumikud lohisevad mööda maad. Ja kuue-seitsmeaastased kiikavad arglikult liivakasti juurest, et äkki saabub millalgi ka nende kord.

Ja kõik. Peaaegu igal Tartu lasteaia õuealal on mudilastele rohkem pakkuda kui sellel väljakul. Aga need lasteaiaplatsid on mõeldud pigem vaid nende lasteaedade lastele.

Tartlane mõistab, et linnaeelarve on viimseni pingul ning suurelt unistada oleks patt. Tema enda rahakott on jäänud õhemaks, niisamuti on napimaks jäänud ka linnale antavaid maksukroone.

Aasta tagasi valminud Veeriku väljaku jaoks jagus raha veel 1,35 miljonit krooni, sel korral üle kahe korra vähem.

Rahamure oli sedavõrd suur, et lõbustusvahendite muretsemiseks korraldati linnarahva seas koguni korjandus. Paraku ei aidanud kokku saadud kolm tuhat krooni just palju.

Aga mis oleks, kui linnavalitsus tunnistaks ausalt, et praegu ei jaksa võetud eesmärki täita? Vähemalt mitte nii, et linlased rahule jääksid. Et maksumaksja raha kulub praegu eluliselt tähtsamatele asjadele.

Kui koguks mänguplatsi raha näiteks kaks aastat ja teeks tulevikus midagi hoopis etemat?